Maratoonari pidupäev

Enda ettevalmistusest kirjutasin eelmine nädal siin. Aeg teha kokkuvõte maratonipäevast.

Hommikul tõusin kell 6, tegin kerge hommikusöögi ning panin ennast valmis - second skin  kohtadesse, mis kipuvad ära hõõruma, järgi proovitud sokid, särk ja sisse joostud tossud. Mitte ühtegi juhuslikku valikut. Käe peale, nagu ikka, kirjutasin vildikaga oma 5 km splittide ajad.

Ilmateade lubas stardis 9 kraadi, mis pidi päeva peale tõusma kuni 18 kraadini. Päike ja 3 m/s tuult. Lihtne valik - lühike dress. Ideaalne ilm, võibolla natuke soe, aga suvest on ilmselt hea troopika põhi all. Seega ei midagi hullu. Ainult vee tarbimisel tuleb temperatuuri arvesse võtta ja suuremat vedelikukadu piisavalt kompenseerida.

Kella 8 ajal olin kesklinnas. Esimesed hullud tegid juba lühikeses dressis sooja. Minu valik oli energiat kokku hoida, nii olin soojas kuni viimase võimaluseni. Ca 15 minutit enne starti tõmbasin pika dressi maha ja võtsin ümber ühe vana kodust kaasa haaratud saunalina. Sellega liikusin stardikoridori, vahetasime mõne jooksjaga paar sõna, rääkisime plaanidest ja soovisime üksteisele jõudu.

Start

Kui kell 9 pauk käis, siis oli selline natuke tühi tunne. Jalad ei olnud liiga kerged ja väike ärevus oli selgelt sees. 3:30 tempomeister kadus kohe eest ära aga ma ei laskunud sellest ennast üldse kõigutada. Esimene km 5:13, keskmine pulss 132. Vähemalt esimeseks kilomeetriks mõistust jätkus.

Edasi sain kuskil Narva maanteel kätte Kaido. Olin enne kuulnud, et tal on ka plaan 3:30 lõppaja peale sihtida ja vedada FB Jooksmise seltskonnast mõnda inimest ühtlase tempoga. Praegu tagasi vaadates oli see nii ühtlane, kui veel olla sai:

Merivälja "tõusul" on tempo natuke lappama läinud. Enne 10 km märki keeras kõigepealt võssa Kaido ja edasi lagunes 7-8 km koos püsinud punt laiali, kes ka võssa, kes kuhu. Edasi vaatsin peamiselt 200-300 meetrit eespool liikuvat 3:30 õhupalli ja püüdsin oma rütmi leida.

Vastupidiselt eelmistele maratonidele ei olnud mul seekord klappe kõrvas ja iPhone kaasas. See jättis rohkem aega ennast kuulata ja rütm leidus seetõttu kergelt. Vältisin ka enda kellegi tundmatu "sappa haakimast" ning püüdsin joosta oma jooksu. Kui vaheaeg tuli 4:52-4:54 kandis, siis natuke jalg gaasi pealt maha, kui 5:01 siis kergelt auru juurde. Silma nurgast vaatasin ka pulssi, aga see oli üldiselt kontrolli all.

Vanakooli pulsikell

Põhiline nali oli seekord nende käe peale kribatud 5 km splittidega. Olin varasemalt avastanud, et 5 km vaheajad välja kirjutada ja nendest juhinduda pikemate distantside puhul on psühholoogiliselt väga hea - 40 km puhul on tunne nagu jookseks 8 km. Aga nali oli selles, et ma magasin enamus nendest seekord maha. 5 km aega hakkasin vaatama 8 km peal, 10 peal juhuslikult märkasin, et olen sekundi pealt planeeritud tempos, mis andis kõva kicki motivatsioonile. Siis oli juba 17 km, 15 läks märkamatult mööda jne. Ehk siis esimest korda tabasin vist kella õigel ajal vaadata 33 km pealt vaadates siis 35 km vaheaega. Kõik tundus ok olevat, liikusin 33 peal veel 50 sekundit oma graafikust ees.

Need käsitsi kirjutatud vaheajad on head ka selleks, et peast arvutamine "punases" enam ei toimi. Nii on see kõige lihtsam pulsikell - kui suudad kilomeetri aegu arvutada ja kontrollida kuidas sa oma graafikuga võrreldes liigud, siis oled õiges tsoonis. Olen kunagi korra Urmasega mingil Elisa paarisorienteerumise üritusel jooksnud enamus aega punases ja püüdnud peast arvutada ning kaarti lugeda. Ei toimi. Ilmselt ei saa aju piisavalt hapnikku või on elu juba niipalju ohus, et keha hakkab muude olulisemate ellujäämise asjadega tegelema ning arvutamiseks enam protsessorit ei anta.

Kogu distantsi jooksul tulid GPS kella peal kilomeetrid natuke enne päris kilomeetriposti vastu. Lõpus kella vaadates sain aru saada, et 42 km peale on 400 meetrit kuskilt "juurde tulnud". See 400 meetrit võrdub umbes kadunud 2 minutiga ja sellega ma ei osanud arvestada. Ülejäänud aeg võrreldes 2:29 graafikuga on jäänud vanalinna lõputõusule.

KM	PLAAN	TEGELIK	SPLIT
5	0:24:53	0:25:01	-0:00:08
10	0:49:46	0:49:46	0:00:00
15	1:14:39	1:14:20	0:00:19
20	1:39:32	1:39:08	0:00:24
25	2:04:25	2:03:44	0:00:41
30	2:29:18	2:28:26	0:00:52
35	2:54:11	2:53:16	0:00:55
40	3:19:04	3:18:05	0:00:59
42.2	3:29:00	3:31:44	-0:02:44
Distants	42.2 km	42.6 km

10 km vaheaeg on muidugi muljetavaldav metronoomi täpsus, aga pean selle eest aitäh Kaidole ütlema. Edasi kärises vahe vaikselt kogu aeg plaaniga võrreldes sisse (split on negatiivne, kui number tabelis on positiivne).

Tipphetked

Jooksu highlightid olid minu jaoks:

- pundi tekkimine 2 km peal ja selle lagunemine enne 10 km märki

- 17 km peal oma "joogipunkt" kärtsroosas jopes Margoga

- poole maa peal palju tuttavaid nägusid (Triin, Jana, Silja)

- 23 km peal jälle oma roosa-joogipunkt

- 33 km peal arusaamine, et minu kontroll toimuva üle on hea ja et ma finisheerin kindlalt isikliku rekordiga. Ei tea kuidas, aga selline tunne puges sisse.

- 3:30 tempomeistri kätte saamine täpselt siis, kui ta otsustas rajalt maha astuda. Krambid. Olime 36-37 km peal.

- 39-40 km peal väike üllatus, kui raja ääres ootas dressis-tossus Margo, kes minuga ca kilomeetri kaasa jooksis

- edasi tuli ainult vormistamine - lõputõus ja laskumine Vabaduse Väljakule, tehtud!

Ühesõnaga igavalt stsenaariumi järgi, mingeid suuri üllatusi ei olnud. Igas joogipunktis jõin vett. Osades võtsin 2 topsi, mõlemast proovisin saada 1 korraliku lonksu ja ülejäänu loksus mulle peale ja maha. Topsist joomine on asi, mida tasub enne harjutada, et teha seda liikumise ja veelgi enam võistlustempo pealt.

Jooks kulges natuke oma torus. Raimo on kirjutanud flow'st või sellisest lainest, mille harjal vahest ükskõik mis sa tööl ette võtad, kõik lausa lendab käes. Selles torus olles võid korda saata ükskõik mida. Minu kolm-ja-pool tundi maratonil möödus umbes samasuguses torus. Monitoorisin "näitajaid", kuulasin oma sisemisi hääli, tunnetasin rütmi ja lihtsalt lasin minna. Ning kõik sujus.

Sisemised hääled on pildi peale jäänud nii:

Tasuks tuli uus isiklik rekord 3:31 ja seda väga hea enesetundega. Tugev lõpp on pool maratoni naudingust. Parem pool. See tunne on kirjeldamatu. See ei ole võrreldav esimese maratoni lõpus mind vallanud emotsioonide tulvale, aga see on selelgi poolest ülivõimas tunne.

Põhiline on rajalt ära tulla selle mõttega, et ma tahan seda veel teha. Maratoni läbimine on ju ainult vormistamine, täpp "i" peal. Maraton laiemalt vaadates on see elustiil. See on hommikujooksud, pikad trennid, see on pere- ja tööelu kokkusobitamine oma hobiga, see on toitumise kohandamine, et oma energiavarusid täita ja taastumist toetada, see on treeninglaagrid, see on jooksmine ajast, kohast ja ilmast sõltumata igal pool maailmas.

Minu valik on ennast ka edaspidi kestvusspordi kursil hoida ja valida selleks ikka 1-2 maratoni aastas, mis seda täppi panna aitavad. Mul ei ole eesmärki läbida 10 või 100 maratoni elus. Vahet pole, teen seda niikaua, kui tervis võimaldab ja motivatsiooni on.