Laupäev, 24. jaanuar 2015

XXXI Viru Maraton

"Punases panema" sai täna uue tähenduse. Nii punases ei ole vist enne pannudki. Aga alustame algusest.


Viimased 3 nädalat on olnud pehmelt öeldes veidi kiire. Kõigepealt puhkus Austrias ja nädal lumelauda koos perega. Muidu kena keskmäestiku laager, aga mitte eriti sportlik. Teate küll seda Austria after-skid. Nädala jooksul 1 särtsakam trenn, selleks sai tund aega paaristõugetega mööda (excuse me) sitta rada suusatada.

Tagasi Eestisse ja kohe Tartusse. Poe avamise nädala jooksul ütleme 2,5 trenni, kord suuska ja 2 jooksu, teine nendest ainult 2 miili sprint (vt. lähemalt siit: http://etv.err.ee/v/4660e021-1871-4bbf-890b-594ba5d76da1). Rohkem aega veetsin ööklubis kui sporti tehes:) Jooksma ei jõudnud, küll aga jõudsin sel nädalal ka korra Soomes käia.

Tartust tagasi, üks pressiüritus Tallinnas, päevake kontoris ja edasi Londonisse. Seal jälle veetsin oluliselt rohkem aega pubis, kui Hyde Parkis joostes. Viimane öö enne tagasi tulemist saime õhtule kella 1 ajal, lennukile pidime startima vara. Väga vara. Äratus kell 5.

Tagasi Tallinnas läksin enam-vähem otse lennujaamast firma jõulupeole. Seda siis eelmisel õhtul enne maratoni. Well planned, dude!

Seega nagu aru saate, siis ettevalmistus oli hea ja maksaenergia üleval. Jäi ainult üle tulemus ära realiseerida.

Start oli kell 11, mul kodust starti ca 1:30, nii et hiljemalt kell 9 pidi pedaali vajutama. Ööuni oli hea, kokku 9 tundi, nii et hommikul olin vähemalt korralikult välja puhanud.

Stardikoridori jõudsin pakihoiust tulles jooksuga täpselt 4 minutit enne punast raketti, mis tähistas võistluse algust. Seal ei olnud aega teha muud, kui suusad alla ja jäin ootama. Meeleolu hoidis üleval tavaline rahvaspordi ürituste stardikoridori jutt, kus kaks sõpra omavahel kiitlesid, kes vähem trenni on teinud. Teine nendest oli sel hooajal esimest korda suuskadel. Praktiliselt kohe käis ka pauk ja rohkem ei olnud õnneks aega seda loba kuulata.

Nagu ikka rahvasõitudel, siis esimesed kilomeetrid oli rohkem seismist, kui suusatamist. Liikumist raskendas asjaolu, et minu suusk lippas kogu ülejäänud pakist selgelt paremini - thanks A&T Sport. Väiksemad tõusud läksid rahulikult ainult paaristõugetega, kui ainult neid segajaid ei oleks olnud. Kohe esimesel kilomeetril katsusin põlvega ka rajapõhja ära - hea tugev, ilmselt peab ka teise ringi vastu. See mis juhtus oli klassika - suusad kõrvalsõitjaga risti ja laks põlv maha. Kaotus 2 sekundit:)

Aga neid segajaid seal rajal ikka oli. Ja esiotsa uisku sõita enamasti ei saanud. Nii tuli siis teha seda, mida ikka tehakse - paaristõugetega raja äärest "nendest" mööda. Jõudu oli, adrenaliini ka, suusk lippas - miks siis mitte laiata. Etteruttavalt olgu öeldud, et nii 30 km hiljem mõtlesin natuke teisi mõtteid. Ja ettevaade 2: ilmselt sinna rajaossa jäid need minutid, mis mind minu ootuste 2 tunni piirist lahutama jäid.

Edasi kulges sõit nii, et kui ruumi rohkem oli, siis astusin mööda ja tegin tempot. Kui kitsaks läks, siis pigem võtsin pakki tagasi ja proovisin natuke puhata. Tõusude lõpus vaatsin pulssi - ossa raks, 176, aga see ei tundunud 176. See oli nagu 150-160. Aga tuleb välja, et keskmine oli täna 165. Paljuvõitu. Esimese ringi lõpus fikseerisin vaheaja 1:04 kandis, seega oli 2 tundi lõpuaeg selgelt püüdmatu.

Siiski panin, nagu öeldud, praktiliselt kogu tee punases. Ei mäletagi sellise pulsiga võistlust aga alla anda ei olnud plaanis. Selles valguses oli enesetunne ikka üllatavalt hea nii sõidu ajal kui ka pärast seda. Võibolla viimaste nädalate puhkus oli isegi abiks. Oli seda ekstra energiat, mida mängu panna.

Igatahes sujus kõik okeilt kuni selle hetkeni, kus lipe hakkas vaikselt alt vedama. Kinni sõidetud lume peal enam sellist minekut ei olnud ja tuli otsida värsket kohta raja servast. Kunstlume peal tulid kuullaagrid alla tagasi, aga seda viimast väga palju rajal polnud.

Nii et 27 km märgist edasi tuli rohkem tööle hakata. Ja siis kikkisid sisse väsimus, ning lõputõusud. Kuna ma pole seda rada never enne sõitnud, siis ei osanud oodata, mis seal lõpus täpselt ootab. Muidugi vaatasin raja profiili, mis oli lõpu poole natuke sakilisem, kui esimesed kilomeetrid. Aga ütleme siis nii, et see natuke üllatas. Tõusud olid jäised, paksu kunstlume pudrused ja rasked.

Mina uisutasin nad üles viimase kui ühe, aga natuke kurb oli vaadata veel 2 km enne lõppu noormeest pead keppidele toetamas ja hinge tõmbamas. Aga see oli põhjusega, sest need olid rasked künkad. Eriti nendele, kes tuliselt alustasid ja kõikidest joogipunktidest lihtsalt läbi sõitsid, nagu näiteks mina. Rajal võtsin kahel korral kodust kaasa võetud õunamahla ja that's it. Ülejäänud aja proovisin toituda rasvaenergiast. Jah ma tean, et keskmise pulsiga 92% maksimumist keha seda enam ammutada ei oska. Ning lihaste ja maksa glükogeenivarud said seekord selgelt otsa.


Finishis löödi kell mulle lukku 2:14:25 peal. Ütleme nii, et eriti rohkem midagi välja ei oleks olnud panna. 5 km enne lõppu tundsin, et jalad on makaronid, ainult lähenev lõpp andis energiat juurde ning lisas motti ennast viimastest tõusudest uisutades üles pressida.

Hea uudis on aga see, et protokolli vaadates olen kohtades vaikselt kogu aeg ettepoole roninud. Kui see lohutab, et mina olin nõrk, aga teised olid veel nõrgemad:)

Koht on aga pettumus. Samas ei ole mingi saladus, et hea koha välja sõitmiseks peaks startima eestpoolt. Ei saa tulla ütleme 100 hulka, kui sa pead sellel kitsal rajal 500 inimesest mööduma. See on aastate pikkune protsess, töötada ennast vaikselt järgmisesse stardigruppi ja siis järgmisesse jne. See nõuab püsivust ja pidevat tööd. Loodame, et motti jätkub ja varsti saan startida kuskilt 200 piirimailt. Siis näitan, mis tulemuse ma tegelikult kätte võitlen.

Igal juhul enesetunne oli hea, võibolla viimased 5 km natuke raskem ja pärast finishit külm. Vahetasin riideid auto juures ja talvine tuul ei ole toplessi jaoks.

Järgmiseks nädalaks valmistun paremini. Söön õigeid asju, magan rohkem ja toitun vähem kiiretest vedelatest süsivesikutest. Nii et pühapäeval, Tamsalu-Neeruti maraton, 46 km vabastiilis.

Lõpetuseks tänusõnad rajameistrile: ümberkaudsete põldude lumeolusid vaadates oli maratonirajaga imet tehtud.


Pühapäev, 11. jaanuar 2015

Kas keha saab dieediga petta?

Vaatsin eile seda Sandra Aamodti ettekannet TED'il ja mul meenus kohe oma kaalugraafik eelmisest aastast. Olgu mõlemad siin teile sissejuhatuseks vaadata. Jätan kaalugraafikul numbrid ära - delikaatsed isikuandmed ikkagi ja need ei ole tegelikult teemakäsitluses üldse olulised.


Mis kehakaalu reguleerib?

Oluline on aga see, et Sandral võib õigus olla. Kes ei viitsi seda 12 minutit oma elust videole kulutada, siis põhipoint on selles, et inimesel on hüpotalamuses justkui "termomeeter", mis tema kehakaalu reguleerib. Samasugune, nagu Sul kodus seina peal on.



Mõte on siis selles, et läbi ainevahetuse kiiruse ja isude reguleerib see kogu aeg vaikselt taustal Sinu kehakaalu. Sa võid dieediga selle alla tuua, aga termostaat jääb Sinu normaalkaalu juurde. Ja süsteem korrigeerib ennast vaikselt ikka nii, et oled mingi aja pärast alguses tagasi. Sinu ainevahetus aeglustub, hakkad samast toidukogusest enam rasva talletama ja nii ta (jälle) läheb.

Sandra võrdleb seda jälle termostaadiga mis su toas temperatuuri reguleerib - sa võid küll talvel temperatuuri reguleerimiseks akna lahti teha, aga küttesüsteem tõlgendab seda signaali valesti ja hakkab hoopis rohkem kütma, selleks et endine olukord taastada.

Rasva talletamine on tegelikult väga kasulik keha featuur. Ajalooliselt on inimene valdava enamuse oma arengu ajal olnud kogu aeg paljajalu ja näljas. Siis kui midagi hamba alla sai, siis tuli seda maksimaalselt ära kasutada. Nii oskabki keha peale õnnestunud jahti kõik üleliigsed kalorid hoiule panna, sest mine tea millal jälle saab.

Viimased aastakümned on seda olukorda aga drastiliselt muutnud. Kalorihunnik, mida me saame endale oma sissetulekute juures iga päev lauale laadida on enneolematu. Seega lõppeb iga jaht õnnelikult ja seda näljaperioodi enam ei ole. Keha aga ei muutu nii kiiresti.

Halb uudis on see, et seda termostaati saab hetke uuringute järgi seada ainult kõrgematele kaaludele, mitte allapoole tuunida. St. kui lühiajaliselt kaalu juurde võtad ja siis oma harjumusi kiirelt korrigeerid, siis tuled jälle normi tagasi. Kui Sa aga pikemaks ajaks üle oma normaalse piiri lähed, siis termostaat kohaneb ja Sinu suuremast kaalust saab Sinu keha uus normaalsus. Kuid allapoole kohanemist ei toimu. See on infoks kõigile neile, kes püüavad 40-ndates saada tagasi sellesse kaalu, kus nad olid 20-selt.

Kindlasti mõjutavad kaalu veel paljud tegurid, nagu lihasmass ja selle muutumine ajas, keha veesisaldus (see palju sa viimasel ajal vett oled joonud), kas sa kaalud alati ühel kellaajal, võibolla riided, mis sul seljas on.

Mis siis ette võtta?

Sandra lahendus, millega ma nõustun, on see, et tuleb süüa kõike mille järele on isu ja täpselt niikaua, kuni kõht täis saab ja siis tuleb järgi jätta. Lihtne? Mitte alati. Just selle pärast ei sunnita meie kodus lapsi taldrikut alati ilusti tühjaks sööma, et mitte programmeerida neid samale kursile, kus me ise tuleme. Sööd rahulikult niikaua, kuni tunned, et kõht on täis ja kõik. Ma ülelombi portsudest parem üldse ei räägi aga enamus söögikohtade portsjonid on  üleliia suured ka Eestis. Seepärast jagame me enamasti portse nii laste vahel kui ka Margoga. Üleliigse toidu koht on komposter, mitte sinu kõht (ja hiljem puusad).


Lõpetuseks vaata ära Kristjan Pordi 1 minuti loeng http://novaator.err.ee/v/uhe_minuti_loeng/304b33d4-6bb0-40f5-b153-c3ba8a1aef57 ja võta oma 5 grammi päevas kontrolli alla, sõlmi endaga rahu ja tunne ennast hästi selles kaalus, kus sa parasjagu oled. Ennast võid sa oma uue dieediga mõnda aega petta, aga oma keha Sa petta ei saa.

Neljapäev, 1. jaanuar 2015

2014 liikumisaasta raport

2014 oli liikumisaasta. Aeg sellele joon alla tõmmata.

Kokku 368 tundi, täpselt 350 trenni, 3904 läbitud kilomeetrit ja 275'000 põletatud kalorit. Hmm, seda on rohkem kui tund päevas iga jumala päev.

Seda aastat jäävad meenutama uued isiklikud rekordid pea kõikidel jooksudistantsidel:


Uue harrastusena kolis sisse rullsuusatamine - väga mõnus vaheldus jooksule.

2015 aastaks ma suuremat mahtu küll ei plaani. Küll aga tasub mõelda sellele, millele need tunnid kulutada. Et see investeering ennast ikka ära tasuks.

Plaanid uueks aastaks piirduvad esialgu Estoloppeti maratonide pikkade distantsidega. Õue vaadates ei ole ma päris kindel, kas mõni nendest ka toimub või oli see nädal suusatamist kogu talv. Elame näeme.

Aastat alustame kohe keskmäestiku laagris Zell am Sees. Hea algus uuele spordiaastale.

Liikuja nr.119