Algatuseks 2 pildikest, mis sai klõpsatud tegelikult tagasiteel, Jõhvi-Tartu-Valga maanteel, kohe Elva juures. Olime sõitnud võibolla 5-10 km finišhiparklast Tartu poole ja ümbrus nägi välja selline. Et siis mis maraton? Siin on ju paljas maa ja mitte kübetki lund.Korraldajatel pidi seekord küll kellegi kõrgemaga väga kõva diil olema, sest ka laupäeva õhtul Otepääle jõudes ei olnud ilm sugugi kiita. Sadas jäidet ja vihma, temperatuur oli nulli ümber. Pilt ei olnud ilus.
Hommikul tundus mulle, nagu ma oleks ärganud paralleelreaalsuses - selge taevas ja karge hommik Arulas oma -6 kraadiga, lumi ümberringi. Ainus häiriv asjaolu oli keskmisest tugevam tuul, mis sai otsustavaks ka riiete valikul. 2 kihti alla ja tuulekas peale. Olgu ette rutates öeldud, et sai parasjagu palav, aga täpsemaks timmimiseks oleks pidanud vahepeal ühe kihi maha koorima sest stardis oli lõikavalt külm ja hiljem kevadiselt soe.
Kella 8 ajal Tehvandile jõudes oli hull sagimine juba täies hoos. Kes määris suuski, kes riietus, kes sõi veel midagi - igal juhul tundus, et kõik kes parasjagu ei tee midagi, need jooksevad niisama sihitult edasi-tagasi. Mina leidsin esimese asjana oma määrdeboksi, sain oma suusad koos viimaste soovitustega - 4 parempoolset rada on jäised, teised tõmmati sisse alles öösel, ning nendes on lumi värske. Parima libisemise leidmiseks oli soovitus proovida erinevaid radu ja otsida nende vahel optimaalset libisemise-pidamise kombinatsiooni.
Olin väljas oma stardikoridori sissepääsu juures 5 minutit enne koridori avamist. Otsustasin see 5 minutit ära oodata, suusad koridori jätta ja siis edasi logistikaga tegeleda, sest vahetusriided olid mul alles kotiga kaasas. Viskasin ühena esimestest oma suusad koridori 1 ritta maha ja läksin pakihoiu poole. Enne küsisin miski asjapulk-tidriku käest, kas koti võib stardikoridori kõrvale jätta. Vastus oli ebalev "ei tea". Kohale tuli ka üks vene suusataja, kes küsis sama asja. Tidrik vene keelt ei rääkinud, nii seletasin siis talle ka, et ilmselt ei ole mõtet ja parem on oma asjad bussi ära viia.Jokutasin seal bussi juures ja spordihoone varjus nii kaua kui vähegi kannatas, sest staadionil puhus ikka rõve külm tuul. Alla 2000 numbriga startijatele tagant, teistele otse näkku. Igal juhul kuskil 5-6 minutit enne starti olin oma suuskade juures, sooja ei teinud. Astusin klambritesse ja olingi valmis.
Stardipauk
Pauku kui sellist ei olnud. Vähemalt mina seda ei kuulnud. Küll hakkas rahvas mõni minut enne kella 9-t stardikoridori lintide alt läbi pressima. Raja ääres seisev vestiga onkel ütles selle peale "ei mina tea, minge kui tahate". Nii siis sai hakata vaikselt oma positsiooni parandama. Samas on nii hea organisatoorse taustaga ürituse puhul arusaamatu, kuidas rajatöötajad olid täiesti briifimata, mis on nende roll, mis on õigused ja kohustused.
Stardisirge ja sellele järgnevad esimesed tõusud-langused on viimasest grupist startides alati elamus omaette. Vaadake seda videot, siis saate aru, millest ma räägin:) Nagu ikka siis esimestel tõusudel tuleb tööd teha, see võimaldab jõudsalt positsiooni parandada, laskumisel tuleb lihtsalt püsti ja ellu jääda. Selles on omajagu loteriid, sest kunagi ei tea, millises jäljes keegi pikali otsustab visata. Minul oli seekord õnne ja suurematest grupikukkumistest pääsesin õnnelikult mööda.
Tegelikult oli mul rajal üks "suusad risti" moment vahetult peale Palu TP-d, kus on 90 kraadine pööre tunnelist väljumisel. Seal ristusid minu ja kellegi kaaskannataja trajektoorid. Tõdesime koos, et nii järske pöördeid maratoni selles etapis ei tohiks enam olla ja läksime sõpradena lahku.
Ande - Palu
Edasi oli paarikümnel kilomeetril hea vaadata, kuidas sajad ja sajad inimesed sulle selg ees vastu tulevad. Endal veel jõudu oli ja kõik tundus kerge. Ja oligi kerge - ülesmäge oli jõudu minna, allamäge oli mu lipe üle keskmise hea. Sõitma sai ka üllatavalt kiirelt - esimesed 15 minutit on olnud graafikut vaadates rohkem passimist, peale seda sai juba täitsa sõita. Esialgu küll mööda rajaserva, minu puhul vasakult äärelt ja ikka sadadest omasugustest mööda, hiljem ka jäljes sees ja radade vahel. Õnneks puhus tuul tagant ja päike soojendas lagedetel lõikudel mõnusalt.
Allamäge oli hea minek, aga eriline boost tuli muidugi sellest, kui tasakaal nii taha viia, et sõidad täiesti suusakandade peal. Peale Harimäge pikemate laskumiste peal oli hea vaadata, kuidas laskumise peal õnnestus saada selline eelis, et minu seltskonnas ei olnud mulle ühtegi vastast.
Kuni kuskil 20-21 kilomeetri peal, täiesti sirgel laskumisel, kallutasin ennast natuke liiga palju taha. Tagumik käis vastu maad ja enam püsti ei jõudnud ennast tõmmata, sest enne läks tasakaal käest ära ja külili ma maas olin. Väikse oru põhjas, kus tuli nüüd kõigepealt mäest omal jõul üles saada ja siis hakata kahjusid kokku lugema.
Ajaliselt kaotasin võibolla 30-40 sekundit aga hullem oli see, et kukkudes olin maandunud oma pöidlale. Pöial oli parasjagu valus ja enam parema käega kepist korralikult haarata ei saanud. Etterutates olgu öeldud, et nii jäi kuni lõpuni välja. Finišhis võtsin kinda ära ja tõdesin, et ongi paistes. Mis edasi sai, loe lõpuni.
TP-des sai standardiks 1 tükk croissanti, mis täitis piisavalt kõhtu, tükk banaani ja mustikakisell. Üllatas inimeste viisakus ja teineteisega arvestamine. "Kas ma saan Sulle midagi ulatada?" ja "Palun" olid omal kohal. Suusad-kepid rist segamini on sellest palju abi kõigile.
Palu - Elva
Maraton oli juba sealmaal, kus vorm hakkas vaikselt tuhmuma. Olen isegi üllatunud, et olen Palu-Elva vahel mööda lasknud ainult 15 inimest. Absoluutnumbrites oli neid muidugi rohkem, aga eks samas tulid mõned ka mulle tagurpidi vastu. Minekut pidurdas ka kohati värsket lund täis tuisanud jälg ja kohati tugev vastutuul.
Kuskil enne Palut tundsin alaseljas selget väsimust. Sain siis enda jaoks selgeks, et paaristõugetega ma viimast lõppu ei sõida. Nagu pulsigraafikult näha, siis olen sealmaal ka selja natuke rohkem sirgu lasknud. Samas alla ka ei andnud - paremal käel valutas pöial, vasakul ranne, aga sellegi poolest - kui number seljas ja kell käib, siis vajuta edasi. Põhiline liikumisviis oli paaristõuge jalatõukega.
Rada oli lõpuni fantastiline, ainult mõned jäised kohad ja natuke okkaid-väiksemaid oksi. Ca 10 km enne lõppu oli koht, kus radu oli ainult 4, seal läks veel korra ka kitsaks. Aga see punt lagunes kohe laiali ning ruumi tekkis hetke pärast juurde. Võtsin kiirematest hammastega kinni.
Kohvipunktist jäi lõpuni veel 3,8 km. Nüüd võis hakata vaikselt paaristõugetega tööle, sest selle maa pean ju ikka vastu. Pidasingi ja möödusin veel õige mitmest maratoonarist. Nii oli finishikoridori tulles hea hoog sees ja lõpp tuli taas adrenaliini pealt kergelt. Kell löödi lukku 4:42:01 ja koht 1987.
Koha areng läbi maratoni on siin. Punane täpp tähistab kukkumist:
SuuskVäga oluline detail klassikasõidus, eriti nii pikal distantsil on määrimine. Valus kogemus Alutaguselt oli värskelt meeles, seekord lihtsalt pidi paremini minema. Ja läkski. Juba suuskade järel käies ütles Jarmo, et mehed on suuska proovimas käinud ja määre on täkkes.Nii oligi. Mina suuska ei proovinud. Panin suusa koridori pool tundi enne starti maha, ning kui sai sõitma hakata, siis proovisin esimest korda. Libisemine, eriti jäisel rajaosal, oli väga hea. Pidamine oli hea ja eriti hea lahtisel lumel. Nii võis esimesed 30 km tõusudest otse üles joosta, teisel poolel oli pidamisega natuke tegemist aga ütleme nii, et minu enda tegevuse teravus suuskadel jättis rohkem soovida, kui suusk.Kokkuvõttes hindan suuska seekord hindega 8+ ainult selle pärast, et kindlasti saab veel parem olla. Rohkem tööd, kui tahta oma tulemust parandada, tuleb teha iseendaga. Ja võibolla peaks rohkem süvenema ka määrimise maagiasse, millest ma olen seni ennast säästnud. Sest päeva lõpuks võtab vahest otsuse vastu klient ise, kuidas lõplik määre alla läheb. Tegelikult pakuti ka mulle varianti enne Alutaguse starti veel valida teine pidamine... Igatahes, aitäh Jarmo ja Madis!
Diagnoos
Esmaspäeva lõuna ajal oli selge, et parem pöial, mis TM-il kukkudes viga sai, ikka kõige paremas konditsioonis ei ole. Sõin kõhu täis ja laadisin kõik akud, ning läksin EMO-sse. Seal pidi kuni 6 tundi aega minema. Päris nii kaua ei läinud, läks ainult 3.
Diagnoos: "Parema käe I sõrm. Proksimaalse falangi basisel on ristsuunaline olulise nihketa fraktuur, mis tõenäoliselt ulatub liigespinnale MCP liigesesse". Mida iganes see tähendab, pildi peal jooksis tume joon läbi pöidlaluu umbes 2/3 ulatuses.
Põhihaigus seega S62.5 ja välispõhjus W02.99 inimkeeles pöidlamurd suusatamisel. Seega sõitsin eile 43 kilomeetrit murtud pöidlaga. On mida lastelastele rääkida.
Estoloppeti viimased etapid
Kips on peal täpselt 2 nädalat. St. idee poolest saaks Tallinna Maratonil starti minna. Vaatan, kuidas tunne on. Arst seda kindlasti ei soovitaks, sest luumurd paraneb vähemalt kuu aega. Seda rõhutas dr. Eduard täna korduvalt. 2 nädalat, ütles ta selgelt, ära trenni tee. Ok, trenni ei tee, aga kas võistelda tohib? :)
Haanjas olen igal juhul stardis, sinna on täpselt 4 nädalat aega.
