XVII Tamsalu-Neeruti Maraton

Nädal kahe maratoni vahel on olnud taas puhkuse rohke. Peale Viru Maratoni eelmisel laupäeval tegin pühapäeval kerge taastava jooksu, esmaspäeval tundsin väsimust ja pigem trenni ei läinud. Teisipäev-kolmapäev käisin Soomes ja need jäid intensiivse töögraafiku tõttu vahele. Tagasi tulin kerge kurguvaluga, mis piinas neljapäeval-reedel. Reedel tulin poolest päevast töölt koju ennast ravima, et pühapäevaks ikka starti saada.

Tee Tamsallu

Tee Tamsallu oli imeline - paksu lund sadas ja sõit 4-veolisega läbi poole Eesti hooldamata teede oli fantastiline. Vaata siit: http://youtu.be/uyBDPSpL-M4


Maha sadanud värske lumi ja 0 kraadine temperatuur ennustasid muidugi raskeid rajaolusid. Aga nendeni kohe jõuame. Enne sain kätte oma suusad A&T telgist - see on fantastiliselt organiseeritud teenus. Viid oma suusad nädala keskel Tallinna poodi, saad numbri ja maksad juba poes. Kohapeal ei ole muud, kui kepile kleebitud number välja käia ja saad oma hooldatud suusapaari kätte.

Koridoris olin seekord juba 15-20 min enne starti. Aega oli ja vaatasin hetke ringi. Täielik Fischeri paraad - ilmslt läbilõige RCS suuskade 30 aastasest ajaloost aga Fischeri ülekaal on mäekõrgune. Siis tuleb Salomon ja peale seda kõik muud tegijad - Madshus, Rossignol, Atomic, Peltonen, Karhu, Visu. Aga viimaseid on üksikuid.

Maraton

Peale starti oli strateegia seekord paigas - rahulik matk, ei pingute hinge kinni nii nagu eelmine nädal. Seda enam, et haigus oli küll taandunud aga organism vajas veel ilmselt puhkust. Hullud lasin mööda, püüdsin leida oma rütmi ja hea pundi, kus vaikselt tiksuda.


Aga juba esimesel väiksemal laskumisel oli selge, et see tiksumine saab raske olema.

Mina pidin allamäge keppidega tööd tegema samal ajal kui teised lihtsalt mööda libisesid. Nagu oleks keegi naela läbi suusa löönud. Nii läks umbes 15 km, siis lumi muutus ja libisemine läks raja teises pooles natuke paremaks. Korra käis läbi pea ka mõte, et kui näen poole distantsi tagasipöörde kohta, siis peaks võibolla vaikselt tagasi tulema. Alguses oli see tõesti nii-nii hull. Eriti allamäge, kui tunne on selline, et kohe tahaks käpa maha panna, kuna suusk sõna otses mõttes pidurdab edasi liikumist.


Igal juhul ei olnud mõtet astuda traktori jälje peale, kus oli värske lumi peal. See võttis tüünelt kinni. Raja keskel jäisem osa libises paremini aga paaristõuked olid ka no-go, sest rajapõhi oli pehme ja kepp kippus sügavale raja sisse minema. St. tõuge jäi pehmeks ja pigem tuli kepp maast kiirelt tagasi tõmmata, et seda mitte ära murda, kui et sellele tugevalt peale suruda. Seega läks siis töö suuresti jalgade jõul. Või siis oleks olnud vaja neid pilliroo rõngastega keppe - moodne tehnika vedas nendes oludes alt.

Lühikese maa tagasipöörde koht jäi nägemata ja avastasin ennast äkki Pariisi TP-s. Võtsin väikse söögi ja proovisin rohkem juua - nii 250-300 ml. igas TP-s. Sealt edasi selgus, et tuul on seni puhunud tagant ning olnud sestap märkamatu. Raja teises pooles olid tuuleiilid aga lagedamate kohtade peal päris tugevad ning enamasti otse vastu.

Kuna keskmine pulss jäi seekord mõistuse piiridesse (152 avg, 170 max), siis oli tunne kõigele vaatamata hea. Viimasel kilomeetril tegin väikese kiirenduse ja võtsin mõned peanahad tagasi. Koht lõpuprotokollis 389, aeg 3:08:25,3. Maa minu GPS kella järgi 43,22 km, ära kulutatud 3747 kcal. Keskmine kiirus 13,8 km/h.

Vigastused, iga Eesti sportlase middle-name

Suurim probleem och vigastus tänasest on aga väike sõrm. Jah parema käe väike sõrm, mis hakkas mingi hetk nii hullult valutama (ja teeb seda seni). Mingi põletik, ma ei saagi aru millest, on aga nii hullult sees, et sõrm tahab otsast ära kukkuda. Käsi on paistes ja valutab. Auto roolist ei olnud ka võimalik normaalselt koju sõites kinni hoida. Proovi kuidas tahad oma käe asendit muuta - miski ei aita.

Hapud viinamarjad

Kuigi kommentaator stardis kiitis rada ja ütles midagi sellist, et "rajal ühtegi musta kohta ei ole, lisaks on viimastel päevadel tulnud ohtralt lumelisa", siis tegelikkuses oli vahepeal ikka päris palju mättaid ja kände, musti kohti ja midaiganes, mis ei olnud lumi. Suusa alla ma ei vaadanud, aga tõenäoliselt on seal mõned tükid vähem kui stardis. Samas usun, et rajameister oli teinud kõik endast oleneva nendes oludes. Kohati raja kõrvale vaadates ei olnud metsa all grammigi lund. Nii et hea töö ja kui vaid see loodus natukenegi kaasa aitaks.

Jäin ka mõtlema, et see suusatamine on vist selliste vanade peerude ala (muidugi oleme ausad, et Maed ja Veerpalud on ka M40) aga koht oma vanuseklassis on mul 146. Täitsa hull, kui palju on heas vormis üle 40-seid mehi meil. Naised vihjeks, et uusi tutvusi ei peaks sobitama mitte ööklubis, vaid tasub mõnelt rahvamaratonilt läbi astuda;)

Nüüd läheb vabastiili suusk korra puhkama ja järgmised 3-4 nädalat oleme rohkem klassika peal. Alutaguse ja Tartu ootavad.

Update

Parem käsi esmaspäeva päeval. Apteeker soovitas Voltareni peale määrida ja paar-kolm päeva puhkust anda. Eks teeme siis nii. Eks see seletab ka minu väga haput olemist kuskil 38-39 km ja finishis tehtud piltidel.