Kuidas mõjub harrastajale 8-9 nädalane jooksupaus? Peamiselt tänu Estoloppetile kujunesid jaanuar ja veebruar mul sel hooajal suusakuudeks, lisaks nädalane lumelauapuhkus Austrias nädalal 2. Ehk siis logitud tunde on ja on ka intensiivseid tunde, kuna iga nädalavahetus on 4 nädalat järjest sõidetud siiski maraton, st. 3-4 tundi tugevat pingutust. Viimasel nädalal samas püüdsin käia pikki distantse (kuni 12 km ja ca 2 tundi), et ennast natukenegi liigutada, kuna pöidlaluu murd, või tegelikult õigemini selle tõttu paigaldatud kips, ei lasknud intensiivsemat trenni teha.
Kuid kuidas tundub jooks peale sellist pausi? Ausalt öelda, eneselegi üllatusena, alustan enam-vähem täpselt sama koha pealt, kus 2 kuud tagasi lõpetasin. Running index on kukkunud 1 pügala 58 pealt 57 peale võrreldes septembriga, mil jooksin maratoni ja olin enda kohta tippvormis. 5 km ring keskmiselt 6 min/km tempos tundus väga kerge. Keskmine pulss 128. Lihased tahavad muidugi üles äratamist, ehk sellist värskust ja kiirust jalgades ei ole, mis hooaja lõpus ennast vormi saades tunda on.
Samas positiivne on nende alade vahetusest saadav täiendav motivatsioonilaks. Kolides oktoobris rullide peale oli kõik uus ja huvitav. Sisuliselt kogu sügis klassika imitatsioon ja rullitrennid vaheldumisi jooksuga. Viimase osakaal sügiskuudel kogu aeg langes. Siis 2 kuud täielikku jooksupausi. Ühtepidi nagu alustaks algusest, teisalt tunnen, et hea põhi on all ja sellisest punktist on hea liikuma minna. Ka tunnen, et olen täielikult välja puhanud ja täis energiat uuesti alustada.
Kui ma aasta ringi ainult jooksin, siis sellist vaheldust ei tekkinud. Seetõttu oli vahest raske ennast algusest peale motiveerida. Ainus asi, mis sihiku paika pani oli regimine mõnele sügisesele maratonile. Lisaks muidugi kõrgemalt käiv päike ja võimalus vahest ka päevavalges trennis käia. Suur pimedus sai läbi, see tõmbas käima.
Kuid see aasta on teisiti. Jooksuvõistlustest on nimi kirjas Tartu Jooksumaratonil ja Riia Maratoni 10k distantsil. Edasi on kõik veel lahtine.
Maraton ei ole ainult 42,2 kilomeetri läbimine rahvaspordiüritusel, seljas uhiuus särk ja hulk pealtvaatajaid raja ääres ergutamas. See on palju treeningtunde ja kilomeetreid kas üksi või sõbraga, see on päevaplaani sättimine trennide järgi, see on pidev kompromissi otsimine pere-töö-trenni-ja puhkuse vahel, see on muutused toidusedelis, see on enese harimine erinevatel teemadel - tervis, toitumine, tehnika jne. Maraton on elustiil.
reede, 27. veebruar 2015
neljapäev, 19. veebruar 2015
Custom Bag Estoloppeti passile
DIY veekindel kott oma Estoloppeti passile, et see kõik 4 aastat ikka kenasti vastu peaks. Vaja läheb ühte koduseks vaakumpakendamiseks mõeldud masinat ja toidu säilitamiseks mõeldud kilet.
teisipäev, 17. veebruar 2015
43.Tartu "pöidlad püsti" Maraton
Suusatajate laulupidu, Worldloppeti sarja kuuluv Tartu Maraton. Eesti pikamaasuusatamise vanaisa.
Algatuseks 2 pildikest, mis sai klõpsatud tegelikult tagasiteel, Jõhvi-Tartu-Valga maanteel, kohe Elva juures. Olime sõitnud võibolla 5-10 km finišhiparklast Tartu poole ja ümbrus nägi välja selline. Et siis mis maraton? Siin on ju paljas maa ja mitte kübetki lund.
Korraldajatel pidi seekord küll kellegi kõrgemaga väga kõva diil olema, sest ka laupäeva õhtul Otepääle jõudes ei olnud ilm sugugi kiita. Sadas jäidet ja vihma, temperatuur oli nulli ümber. Pilt ei olnud ilus.
Hommikul tundus mulle, nagu ma oleks ärganud paralleelreaalsuses - selge taevas ja karge hommik Arulas oma -6 kraadiga, lumi ümberringi. Ainus häiriv asjaolu oli keskmisest tugevam tuul, mis sai otsustavaks ka riiete valikul. 2 kihti alla ja tuulekas peale. Olgu ette rutates öeldud, et sai parasjagu palav, aga täpsemaks timmimiseks oleks pidanud vahepeal ühe kihi maha koorima sest stardis oli lõikavalt külm ja hiljem kevadiselt soe.
Kella 8 ajal Tehvandile jõudes oli hull sagimine juba täies hoos. Kes määris suuski, kes riietus, kes sõi veel midagi - igal juhul tundus, et kõik kes parasjagu ei tee midagi, need jooksevad niisama sihitult edasi-tagasi. Mina leidsin esimese asjana oma määrdeboksi, sain oma suusad koos viimaste soovitustega - 4 parempoolset rada on jäised, teised tõmmati sisse alles öösel, ning nendes on lumi värske. Parima libisemise leidmiseks oli soovitus proovida erinevaid radu ja otsida nende vahel optimaalset libisemise-pidamise kombinatsiooni.
Olin väljas oma stardikoridori sissepääsu juures 5 minutit enne koridori avamist. Otsustasin see 5 minutit ära oodata, suusad koridori jätta ja siis edasi logistikaga tegeleda, sest vahetusriided olid mul alles kotiga kaasas. Viskasin ühena esimestest oma suusad koridori 1 ritta maha ja läksin pakihoiu poole. Enne küsisin miski asjapulk-tidriku käest, kas koti võib stardikoridori kõrvale jätta. Vastus oli ebalev "ei tea". Kohale tuli ka üks vene suusataja, kes küsis sama asja. Tidrik vene keelt ei rääkinud, nii seletasin siis talle ka, et ilmselt ei ole mõtet ja parem on oma asjad bussi ära viia.
Jokutasin seal bussi juures ja spordihoone varjus nii kaua kui vähegi kannatas, sest staadionil puhus ikka rõve külm tuul. Alla 2000 numbriga startijatele tagant, teistele otse näkku. Igal juhul kuskil 5-6 minutit enne starti olin oma suuskade juures, sooja ei teinud. Astusin klambritesse ja olingi valmis.
Koha areng läbi maratoni on siin. Punane täpp tähistab kukkumist:
Algatuseks 2 pildikest, mis sai klõpsatud tegelikult tagasiteel, Jõhvi-Tartu-Valga maanteel, kohe Elva juures. Olime sõitnud võibolla 5-10 km finišhiparklast Tartu poole ja ümbrus nägi välja selline. Et siis mis maraton? Siin on ju paljas maa ja mitte kübetki lund.
Korraldajatel pidi seekord küll kellegi kõrgemaga väga kõva diil olema, sest ka laupäeva õhtul Otepääle jõudes ei olnud ilm sugugi kiita. Sadas jäidet ja vihma, temperatuur oli nulli ümber. Pilt ei olnud ilus.
Hommikul tundus mulle, nagu ma oleks ärganud paralleelreaalsuses - selge taevas ja karge hommik Arulas oma -6 kraadiga, lumi ümberringi. Ainus häiriv asjaolu oli keskmisest tugevam tuul, mis sai otsustavaks ka riiete valikul. 2 kihti alla ja tuulekas peale. Olgu ette rutates öeldud, et sai parasjagu palav, aga täpsemaks timmimiseks oleks pidanud vahepeal ühe kihi maha koorima sest stardis oli lõikavalt külm ja hiljem kevadiselt soe.
Kella 8 ajal Tehvandile jõudes oli hull sagimine juba täies hoos. Kes määris suuski, kes riietus, kes sõi veel midagi - igal juhul tundus, et kõik kes parasjagu ei tee midagi, need jooksevad niisama sihitult edasi-tagasi. Mina leidsin esimese asjana oma määrdeboksi, sain oma suusad koos viimaste soovitustega - 4 parempoolset rada on jäised, teised tõmmati sisse alles öösel, ning nendes on lumi värske. Parima libisemise leidmiseks oli soovitus proovida erinevaid radu ja otsida nende vahel optimaalset libisemise-pidamise kombinatsiooni.
Olin väljas oma stardikoridori sissepääsu juures 5 minutit enne koridori avamist. Otsustasin see 5 minutit ära oodata, suusad koridori jätta ja siis edasi logistikaga tegeleda, sest vahetusriided olid mul alles kotiga kaasas. Viskasin ühena esimestest oma suusad koridori 1 ritta maha ja läksin pakihoiu poole. Enne küsisin miski asjapulk-tidriku käest, kas koti võib stardikoridori kõrvale jätta. Vastus oli ebalev "ei tea". Kohale tuli ka üks vene suusataja, kes küsis sama asja. Tidrik vene keelt ei rääkinud, nii seletasin siis talle ka, et ilmselt ei ole mõtet ja parem on oma asjad bussi ära viia.
Jokutasin seal bussi juures ja spordihoone varjus nii kaua kui vähegi kannatas, sest staadionil puhus ikka rõve külm tuul. Alla 2000 numbriga startijatele tagant, teistele otse näkku. Igal juhul kuskil 5-6 minutit enne starti olin oma suuskade juures, sooja ei teinud. Astusin klambritesse ja olingi valmis.
Stardipauk
Pauku kui sellist ei olnud. Vähemalt mina seda ei kuulnud. Küll hakkas rahvas mõni minut enne kella 9-t stardikoridori lintide alt läbi pressima. Raja ääres seisev vestiga onkel ütles selle peale "ei mina tea, minge kui tahate". Nii siis sai hakata vaikselt oma positsiooni parandama. Samas on nii hea organisatoorse taustaga ürituse puhul arusaamatu, kuidas rajatöötajad olid täiesti briifimata, mis on nende roll, mis on õigused ja kohustused.
Stardisirge ja sellele järgnevad esimesed tõusud-langused on viimasest grupist startides alati elamus omaette. Vaadake seda videot, siis saate aru, millest ma räägin:) Nagu ikka siis esimestel tõusudel tuleb tööd teha, see võimaldab jõudsalt positsiooni parandada, laskumisel tuleb lihtsalt püsti ja ellu jääda. Selles on omajagu loteriid, sest kunagi ei tea, millises jäljes keegi pikali otsustab visata. Minul oli seekord õnne ja suurematest grupikukkumistest pääsesin õnnelikult mööda.
Tegelikult oli mul rajal üks "suusad risti" moment vahetult peale Palu TP-d, kus on 90 kraadine pööre tunnelist väljumisel. Seal ristusid minu ja kellegi kaaskannataja trajektoorid. Tõdesime koos, et nii järske pöördeid maratoni selles etapis ei tohiks enam olla ja läksime sõpradena lahku.
Ande - Palu
Edasi oli paarikümnel kilomeetril hea vaadata, kuidas sajad ja sajad inimesed sulle selg ees vastu tulevad. Endal veel jõudu oli ja kõik tundus kerge. Ja oligi kerge - ülesmäge oli jõudu minna, allamäge oli mu lipe üle keskmise hea. Sõitma sai ka üllatavalt kiirelt - esimesed 15 minutit on olnud graafikut vaadates rohkem passimist, peale seda sai juba täitsa sõita. Esialgu küll mööda rajaserva, minu puhul vasakult äärelt ja ikka sadadest omasugustest mööda, hiljem ka jäljes sees ja radade vahel. Õnneks puhus tuul tagant ja päike soojendas lagedetel lõikudel mõnusalt.
Allamäge oli hea minek, aga eriline boost tuli muidugi sellest, kui tasakaal nii taha viia, et sõidad täiesti suusakandade peal. Peale Harimäge pikemate laskumiste peal oli hea vaadata, kuidas laskumise peal õnnestus saada selline eelis, et minu seltskonnas ei olnud mulle ühtegi vastast.
Kuni kuskil 20-21 kilomeetri peal, täiesti sirgel laskumisel, kallutasin ennast natuke liiga palju taha. Tagumik käis vastu maad ja enam püsti ei jõudnud ennast tõmmata, sest enne läks tasakaal käest ära ja külili ma maas olin. Väikse oru põhjas, kus tuli nüüd kõigepealt mäest omal jõul üles saada ja siis hakata kahjusid kokku lugema.
Ajaliselt kaotasin võibolla 30-40 sekundit aga hullem oli see, et kukkudes olin maandunud oma pöidlale. Pöial oli parasjagu valus ja enam parema käega kepist korralikult haarata ei saanud. Etterutates olgu öeldud, et nii jäi kuni lõpuni välja. Finišhis võtsin kinda ära ja tõdesin, et ongi paistes. Mis edasi sai, loe lõpuni.
TP-des sai standardiks 1 tükk croissanti, mis täitis piisavalt kõhtu, tükk banaani ja mustikakisell. Üllatas inimeste viisakus ja teineteisega arvestamine. "Kas ma saan Sulle midagi ulatada?" ja "Palun" olid omal kohal. Suusad-kepid rist segamini on sellest palju abi kõigile.
Palu - Elva
Maraton oli juba sealmaal, kus vorm hakkas vaikselt tuhmuma. Olen isegi üllatunud, et olen Palu-Elva vahel mööda lasknud ainult 15 inimest. Absoluutnumbrites oli neid muidugi rohkem, aga eks samas tulid mõned ka mulle tagurpidi vastu. Minekut pidurdas ka kohati värsket lund täis tuisanud jälg ja kohati tugev vastutuul.
Kuskil enne Palut tundsin alaseljas selget väsimust. Sain siis enda jaoks selgeks, et paaristõugetega ma viimast lõppu ei sõida. Nagu pulsigraafikult näha, siis olen sealmaal ka selja natuke rohkem sirgu lasknud. Samas alla ka ei andnud - paremal käel valutas pöial, vasakul ranne, aga sellegi poolest - kui number seljas ja kell käib, siis vajuta edasi. Põhiline liikumisviis oli paaristõuge jalatõukega.
Rada oli lõpuni fantastiline, ainult mõned jäised kohad ja natuke okkaid-väiksemaid oksi. Ca 10 km enne lõppu oli koht, kus radu oli ainult 4, seal läks veel korra ka kitsaks. Aga see punt lagunes kohe laiali ning ruumi tekkis hetke pärast juurde. Võtsin kiirematest hammastega kinni.
Kohvipunktist jäi lõpuni veel 3,8 km. Nüüd võis hakata vaikselt paaristõugetega tööle, sest selle maa pean ju ikka vastu. Pidasingi ja möödusin veel õige mitmest maratoonarist. Nii oli finishikoridori tulles hea hoog sees ja lõpp tuli taas adrenaliini pealt kergelt. Kell löödi lukku 4:42:01 ja koht 1987.
Koha areng läbi maratoni on siin. Punane täpp tähistab kukkumist:
SuuskVäga oluline detail klassikasõidus, eriti nii pikal distantsil on määrimine. Valus kogemus Alutaguselt oli värskelt meeles, seekord lihtsalt pidi paremini minema. Ja läkski. Juba suuskade järel käies ütles Jarmo, et mehed on suuska proovimas käinud ja määre on täkkes.Nii oligi. Mina suuska ei proovinud. Panin suusa koridori pool tundi enne starti maha, ning kui sai sõitma hakata, siis proovisin esimest korda. Libisemine, eriti jäisel rajaosal, oli väga hea. Pidamine oli hea ja eriti hea lahtisel lumel. Nii võis esimesed 30 km tõusudest otse üles joosta, teisel poolel oli pidamisega natuke tegemist aga ütleme nii, et minu enda tegevuse teravus suuskadel jättis rohkem soovida, kui suusk.Kokkuvõttes hindan suuska seekord hindega 8+ ainult selle pärast, et kindlasti saab veel parem olla. Rohkem tööd, kui tahta oma tulemust parandada, tuleb teha iseendaga. Ja võibolla peaks rohkem süvenema ka määrimise maagiasse, millest ma olen seni ennast säästnud. Sest päeva lõpuks võtab vahest otsuse vastu klient ise, kuidas lõplik määre alla läheb. Tegelikult pakuti ka mulle varianti enne Alutaguse starti veel valida teine pidamine... Igatahes, aitäh Jarmo ja Madis!
Diagnoos
Esmaspäeva lõuna ajal oli selge, et parem pöial, mis TM-il kukkudes viga sai, ikka kõige paremas konditsioonis ei ole. Sõin kõhu täis ja laadisin kõik akud, ning läksin EMO-sse. Seal pidi kuni 6 tundi aega minema. Päris nii kaua ei läinud, läks ainult 3.
Diagnoos: "Parema käe I sõrm. Proksimaalse falangi basisel on ristsuunaline olulise nihketa fraktuur, mis tõenäoliselt ulatub liigespinnale MCP liigesesse". Mida iganes see tähendab, pildi peal jooksis tume joon läbi pöidlaluu umbes 2/3 ulatuses.
Põhihaigus seega S62.5 ja välispõhjus W02.99 inimkeeles pöidlamurd suusatamisel. Seega sõitsin eile 43 kilomeetrit murtud pöidlaga. On mida lastelastele rääkida.
Estoloppeti viimased etapid
Kips on peal täpselt 2 nädalat. St. idee poolest saaks Tallinna Maratonil starti minna. Vaatan, kuidas tunne on. Arst seda kindlasti ei soovitaks, sest luumurd paraneb vähemalt kuu aega. Seda rõhutas dr. Eduard täna korduvalt. 2 nädalat, ütles ta selgelt, ära trenni tee. Ok, trenni ei tee, aga kas võistelda tohib? :)
Haanjas olen igal juhul stardis, sinna on täpselt 4 nädalat aega.
esmaspäev, 16. veebruar 2015
Withings Activité review
Eile jõudsid Eestisse esimesed uued Withings Activité nutikellad ja sain ühe sellise endale testimiseks.
Alustame kõige olulisemast - see on vaieldamatult kõige ilusam igapäevane nutividin mis hetkel saadaval on. Ilma igasuguse kahtluseta. Võite selles ise veenduda. Ja kinnitan, et elusuuruses on see täpselt sama ilus kui pildi peal.
Alustame kõige olulisemast - see on vaieldamatult kõige ilusam igapäevane nutividin mis hetkel saadaval on. Ilma igasuguse kahtluseta. Võite selles ise veenduda. Ja kinnitan, et elusuuruses on see täpselt sama ilus kui pildi peal.
Karbist välja
Karbist välja võttes oli väike üllatus see, et kella patarei, mis on üsna tavaline spordividinates kasutatav CR2025 lapik 3V patakas, oli tühi. Paberite järgi peaks see kellas vastu pidama 8 kuud, karbis tehasest kasutajani aga mitte!
Samas selgus ka kohe, et selle vahetamine on tõesti lihtne - kaasas oleva tooliga kellal kaan maha ja uus, ka karbis kaasas olev, asenduspatakas sisse.
Karbis ringi vaadates on lisaks kellale ja juba mainitud teisele patareile kaasas tööriist kella avamiseks ning resettimiseks, 2 rihma: pruun nahkrihm viisakama riietuse juurde ja hall silikoon sportlikuma outfiti tarvis.
Rihma vahetus on tehtud lihtsaks. Seda saab teha rihma all olevate nupukeste abil ilma tööriistata. Nii võib seda tõesti reaalselt 2x päevas vajadusel ka teha.
Kell on, kas nutti ka on?
Kella "paaritamisel" iPhonega läheb esimesel katsel midagi nihu. Ei saagi täpselt aru mis, aga alustan otsast peale. Teisel katsel toimib kõik nagu õlitatult. Vajutad kella all olevat nuppu ja avad iPhones Withingsi äpi. Kell ilmub äppi ja algab kella firmware uuendamine.
Kui uus tarkvara peal, siis tahab kell veel kalibreerimist. Selleks on vaja osutid äpi juhendamisel õigesse asendisse lohistada. See tehtud on kell põhimõtteliselt kasutamiseks valmis.
Esimene lahe nutifeatuur ilmneb selles, et kell paneb ennast telefoni kella järgi ise õigeks. Kuna telefoni kell võetakse võrgust ja võrgu kell omakorda aatomikella pealt, siis kella täpsuses küsimust olla ei saa. Samas ei saa seda meelega 5 minutit ette keerata, nagu paljud teevad, et mitte kunagi hiljaks jääda.
Teine, mitte nii lahe feature on see, et hetkel on inimese päevane liikumise "norm" nö. sotsialistlik - kõigile ühepalju. See on 10'000 sammu ja äpis seda muuta ei saa. Ole sa rauk või tippsportlane, vahet pole. Loodan, et see saab järgmises versioonis parandatud ning oma eesmärki saab hakata ise seadistama.
Kas ma juba ütlesin, et kell on ilus? Aa, ok, siis sellega selge, sest kell on tõesti ilus:)
Kell oskab näidata sisuliselt 3 asja:
- Kellaaega, mis ei ole kuigi nutikas.
- Progressi, kaugel sa oma 10'000 sammu tegemisega päevas oled. Seda näitab väiksem sinine seier (heledal mudelil, saadaval on ka must). Päris nutikas, kuigi vajab veel täiendamist.
- Kellale 2x koputades näitab kell seadistatud äratuse aega. Lahe, kuidas seierid mööda kella ringi kimavad aga kas ka nutikas? Lisaks ka seda, et testimisel umbes 80% kordadest see koputamine ei tööta.
Mida ta veel teeb?
Sisuliselt on tegemist 24/7 kasutamiseks mõeldud aktiivsusmonitoriga. See jälgib Sinu liikumist, mõõdab samme ja läbitud vahemaad, märtsis on lubatud uuendust, mis mõõdab automaatselt ka vahemaad ujudes, ning basseinipikkuseid - enam ei pea ujudes meeles pidama, mitu otsa sa ujunud oled. Kõik see toimub automaatselt, ilma ühtegi nuppu vajutamata. Kui töötab, sest kõiki teisi bugisid arvestades ma selle peale enam mürki ei võtaks.
Kõik andmed salvestatakse iPhone äppi (arenduses on ka Androidi äpp), sealt saad jälgida oma progressi et teha siis vastavaid korrektuure oma elustiilis.
Lastehaigused
Usun, et need saavad järgmistes versioonides ravitud, aga hetkel on esimese kasutuspäeva järel sellised tähelepanekud:
- Päriselt ka magasin öösel oma voodis, kell aga arvab, et ma ei ole viimase 7 päeva jooksul sõba silmale saanud - ei ole ainult sünkimise probleem, ka peale andmete edukat sünkimist (peale pikka jukerdamist) ei ole unetsüklite kohta ikka mingit infot.
- Äratus on liiga staatiline - ma ei taha iga päev kell 7 tõusta. Vähemalt tööpäevade ja nädalavahetuse vahel võiks osata vahet teha.
- Äratust ei saa suspendida või vaigistada. Kell vibreerib käe peal mingi kindla aja ja that's it. Selle ajaga sa PEAD üles tõusma.
- Sünkimine on ka kahtlane, ilmselt tuleb siin lõivu maksta kella patarei pikale kestvusele, mistõttu andmeid süngitakse kellast iPhoni nii vähe ja nii harva kui võimalik. Seega ei ole äppi avades Sul seal mitte kunagi värskeid andmeid, vaid neid tuleb alles kellast üle meelitama hakata. Justnimelt "meelitama", sest sünkimine lihtsalt ei taha töötada.
- Aga kas ma ütlesin, et kell on ilus? :)
Withings kõrvuti Polar V800-ga
Tegemist on küll esmapilgul täiesti erinevate toodetega aga samas ka natuke sarnastega, sest mõlemad on mõeldud igapäevaseks 24/7 kasutamiseks ning oma üldise aktiivsuse ning une jälgimiseks. Seega paneme joonele.
Kuna nädalavahetusel oli tulemas Tartu Maraton, siis otsustasin kellad väikesele väljasõidule viia. Tulemused on siin. Päevane liikumisnorm on mõlemal seadmel 10'000 sammu. Polar luges kokku 1253% päevasest normist, Withings oli peale maratoni läbimist alles 96-97% juures, öeldes justkui, et oled natuke liigutanud küll, aga see ei ole ikka veel piisav:) Erinevus kahe seadme vahel seega väga suur.
Kilomeetreid on Withings Activité kokku lugenud täpselt 3x vähem, kui neid maratonil tegelikult oli, päevane kalorikulu erineb Polari mõõtmistest enam kui 2x. Jah, Withings ei ole suusatamise jaoks mõeldud aga igapäevase aktiivsusmonitorina eeldaks seadmelt siiski suuremat täpsust. Sest sama hakkab ju puudutama rattasõitu, rullitamist, lumelauda ja mida iganes muud aktiviteeti, mida ma harrastan - neid Withings liikumiseks ei pea või siis on mõõtmise täpsusklass selline, et nende andmetega pole midagi peale hakata.
Kas ma ostaks endale Activité?
Ausalt? Ei ostaks. Sest olgu kuidas selle funktsionaalsuse ja iluga on, siis üks asi on prantslastel küll täiesti puusse läinud. Ja see on toote hinnastamine. 399€ selle toote eest on palju mis palju, selle eest saab mõne kuu pärast Apple Watchi või iWatchi, kes kuidas seda nimetab, kuigi ametlik nimi on esimene. Ja selle raha eest tahaks enamat, kui lihtsalt ilus asi bugise tarkvaraga. Sest just viimane eristab kella nutikellast ja Withings vajab va nutikust kuhjaga juurde.
Ilmselt on nad sellest ise ka aru saanud ja teinud valmis odavama Activité Pop. See peaks tulema 2x odavam kui Activité ja see võib juba poindiga produkt olla, kui funktsionaalsust ei kärbita.
Labels:
Activité,
Apple Watch,
iWatch,
nutikell,
Polar,
review,
trennividin,
V800,
Withings,
äpp
laupäev, 14. veebruar 2015
Enne Tartu Maratoni
4796. Ilus number. Aga mitte TM'il stardiks. 16 stardigrupp. So. siis viimane. Saavad olema keerulised esimesed 10-15 km. Peale Harimäge saab sõitma hakata, enne seda tuleb lihtsalt keppe hoida.
Mis seis siis hetkel on? Nädala sees tegin ühe tunnise ringi Jüris. 16,5 km/h praktiliselt tühikäigul. Aga lipe oli hea. Alutagusel pingutades sain keskmiseks 13,2 km/h. Samas tundsin kolmapäeval jalgades väsimust ja rohkem nädala jooksul trenni ei teinud. Massöör andis konditsioonile hea hinnangu, kiropraktik sama moodi. Nii et toonus on hea.
16,5 ja 13,2 km/h. Esimesel juhul võtaks 63 km läbimine alla 4 tunni, teisel juhul reipalt alla 5-e. Arvestades seda, et minu isiklik on hetkel ca 6 tundi, siis selle üle sõitmine ei peaks raske olema, kui suusk on hea ja tervis korras.
Kas see aga rahuldab? Mis on minu eesmärk? Tegelikult hetkel hommikukohvi näpus diivanil istudes ja nii distantsilt asja peale vaadates - ega ei olegi sportlikku eesmärki. Mis vahe seal on, kas ma olen 3000 midagi või 4000 midagi? Ma ei ole tippsportlane, ma olen 42 aastane tavaline inimene ja peaks maratoni võtma kui pidu ja laulupidu, mitte kui võiduajamist.
Ja nii teengi. Naudin head rada, võibolla parimat, mida see aasta sõita saanud on. Vaatan inimestele otsa ja naeratan, vaatan ka ümbrust ja loodust. Ning muuseas sõidan selle 63 km. Sobib?
Mulle sobib. Aitab kõigest sellest stressist, mis igapäeva pisiasjadest niigi tuppa trügib. See sport pidi algselt siia majja tulles olema vaheldus ja maha laadimise koht, mitte täiendav stressiallikas sellest, et ma ei sõitnud alla 4 tunni või sellest, et 1 trenn jäi vahele. So what?
Ehk siis võtan viimast, tehke seda Teie ka!
Rajal näeme!
PS! Estoloppeti on poole peal, 3 etappi tehtud, 3 veel ees. Seis hetkel selline:
Mis seis siis hetkel on? Nädala sees tegin ühe tunnise ringi Jüris. 16,5 km/h praktiliselt tühikäigul. Aga lipe oli hea. Alutagusel pingutades sain keskmiseks 13,2 km/h. Samas tundsin kolmapäeval jalgades väsimust ja rohkem nädala jooksul trenni ei teinud. Massöör andis konditsioonile hea hinnangu, kiropraktik sama moodi. Nii et toonus on hea.
16,5 ja 13,2 km/h. Esimesel juhul võtaks 63 km läbimine alla 4 tunni, teisel juhul reipalt alla 5-e. Arvestades seda, et minu isiklik on hetkel ca 6 tundi, siis selle üle sõitmine ei peaks raske olema, kui suusk on hea ja tervis korras.
Kas see aga rahuldab? Mis on minu eesmärk? Tegelikult hetkel hommikukohvi näpus diivanil istudes ja nii distantsilt asja peale vaadates - ega ei olegi sportlikku eesmärki. Mis vahe seal on, kas ma olen 3000 midagi või 4000 midagi? Ma ei ole tippsportlane, ma olen 42 aastane tavaline inimene ja peaks maratoni võtma kui pidu ja laulupidu, mitte kui võiduajamist.
Ja nii teengi. Naudin head rada, võibolla parimat, mida see aasta sõita saanud on. Vaatan inimestele otsa ja naeratan, vaatan ka ümbrust ja loodust. Ning muuseas sõidan selle 63 km. Sobib?
Mulle sobib. Aitab kõigest sellest stressist, mis igapäeva pisiasjadest niigi tuppa trügib. See sport pidi algselt siia majja tulles olema vaheldus ja maha laadimise koht, mitte täiendav stressiallikas sellest, et ma ei sõitnud alla 4 tunni või sellest, et 1 trenn jäi vahele. So what?
Ehk siis võtan viimast, tehke seda Teie ka!
Rajal näeme!
PS! Estoloppeti on poole peal, 3 etappi tehtud, 3 veel ees. Seis hetkel selline:
pühapäev, 8. veebruar 2015
XVII Alutaguse "paaristõuke" Maraton
Alutaguse on Estoloppeti sarjas esimene klassikamaraton. Ja klassika peaks olema minu tugevam külg, kas pole? Või kas ikka on?
Kõigepealt tuleb öelda aitäh sellele kõrgemale jõule, kes neid lume ja ilmaolusid siin meie kandis sätib. Ikka nii, et nädala sees on külma ja päikselist ilma, ning nädalavahetusel on pluss-miinus-null, vesine ja tormine. Alutaguse ei olnud erand.
Ilmaolud stardis - temperatuur +2, päev enne sadas maha värske lumi, õnneks Alutaguse metsade vahel tuulevaikne ja vähemalt ei sadanud midagi taevast alla. Mina teatavasti määrimises kibe käpp ei ole ja olen selle keemia usaldanud spetsialistidele. Stardis käis aga hull sagimine, kes mis määret pani? Kas tahke, kliister või üldse ilma määrdeta? Mulle suuski ulatades ütles Madis, et pidamist me täna ei pannud, piisab karestatud suusast. Karestatud? Kas määrimine on siis poole hinnaga, kui pool määret jääb panemata, oli minu esimene mõte:)
Suure umbusuga läksin ca tund enne starti rajale suuska proovima. Imelugu - töötabki. Pidamine täiesti korralik, lipe ma ütleks parem, kui eelmisel nädalal värske lume peal. Enesekindlus kasvas.
Stardikoridoris olin pea pool tundi enne pauku, nii et ruumi veel oli. Koridoris ringi vaadates oli kohe selge, et 100 suusatajat nendele 6 rajale mingi nipiga ei mahu. Minu ees lamas maas 5 paari suuski, 6x5=30 ja ma olin oma 300-400 koridori pigem 2/3 peal. Ütleme silma järgi 50 mahub, kuhu lähevad ülejäänud 50, ma ei tea. 10 minutit enne hakkas rahvas ennast radade vahele sättima ja nii pakiti stardiks sinna mitte 6 vaid 12 rada kõrvuti, kes pidid kõik esimeses kurvis ja tõusul ilma keppe lõhkumata kuidagi ära mahtuma. Kitsaks läheb.
Esimene tõus läks kenasti, esimesel laskumisel vaatan pulsokat - 160. Võistlustel käib see sisemine põlemine ikka mingi täiesti teise temperatuuriga. Võid minna küll Kõrvemaal korraliku profiiliga rajal üks sama maa maha kupatada, aga see ei ole see. Sellist eredat leeki sekundiga kohe kuidagi põlema ei saa.
Paaristõuked - jah palun
Mõned väiksemad nukid selja taga ootab Alutagusel ees paras paaristõuke maraton. Pikad sirged, profiili pole peaaegu ollagi. Peaks olema kiire ja mõnus minek, kui on piisavalt tehnikat ja lipet see kõik paaris läbi kupatada. Siinkirjutajal seda paraku ei ole. Jah võin sõita 5 km paaris, võin ka 10 sõita, aga 40 on hetkel minu jaoks palju.
Edasi hakkas minu jaoks lahti rulluma üks tehniline vaatemäng, kus ma olin ise vastu tahtmist peaosas. Selle pealkiri võiks olla, et "suusk ei taha toimida nii nagu esimestel kilomeetritel". Lühidalt kokku võttes oli libisemine klassika jälje sees ja pidamine selle kõrval. Päris keeruline valem. Jälg sõideti jäiseks renniks, mis libises muidugi hästi, kuid minu karestatud pidamine töötas ainult värske lume peal. Seda oli soone kõrval küll, kuid lipe ei olnud seal ligilähedaseltki võrreldav jälje sees olevaga. Niisiis tuli valida kas paaristõuge jälje sees (selgelt kõige kiirem variant finishisse ja supile), vahelduv jälje sees, kus tõuge kippus minema "tühja", sest pooled korrad suusk mingit tuge ei pakkunud, ning kolmas variant, proovida sõita vahelduvat jälje kõrval, kus pidamine oli ok, aga libisemine imes. Kuna lippe vahe oli meeletu, siis pigem lasin paaris nii kaua kui vähegi kannatas ja kui enam kiirust ei jagunud, siis tegin midagi vahelduva sarnast jälje sees. Kes on kehva pidamisega sõitnud, teavad, et see võtab käed korralikult läbi, sest enamus koormust läheb pidamise puudumisel kätele.
Kilomeetrid samas kulusid üllatavalt kiiresti. Kilomeetrimärgid on Estoloppetil rajal pööratud järjekorras, nii oled kogu aeg up to date palju veel supini maad on. Aga tõesti, eriti viimased 2-3 km läksid nii, et ei saanud arugi.
Kell löödi seekord lukku 3:01 peal. Seda on muidugi palju. Eriti kurb oli 100+ inimest endast mööda sõitmas näha. Seda igal rajalõigul - nii paaristõukega, allamäge kui ka vahelduvaga üles. Ilmselt ei olnud minu kõige teravam päev ka, ning eks vaikselt koguneb kontidesse ka eelmiste maratonide väsimus, aga nii hullu numbrit ma ei oodanud.
Teisalt olen rahul - oli mõnus päev väga kaunis looduses. Jah mul jäi aega ka ringi vaadata. Ning lugedes õhtul oma vana klassivenna postitust, kus ta oma 5,3 km suusaringi peale uhkust tundis, siis mõtlesin, et ole rahul sellega, mis sul on. Sest ausalt ei ole vahet, kas ma oleks olnud 399 või 499. Viimane nimelt ongi minu koht lõpuprotokollis.
Mis siis Tartule mõeldes siit kõrva taha panna? Kõigepealt võiks nädala sees rohkem puhata. See nädal proovisin veel tehnikat lihvida ja tegin mõned trennid. Ilmselt liiga rasked, tuleks võtta ekstra rahulikult. Teiseks õhtul enne maratoni oli laual küll väga hea Rucola pizza ja täiesti fantastiline Primitivo di Manduria, aga võibolla oleks pasta, juurviljad ja värske mahl parem valik olnud. Ja Primitivo viin määrdemehele kingituseks, noh nagu ohvrianniks, või nii, et mul oleks ikka megahea suusk võtta. Klassikas muidu tegusid ei tee.
Next stop - Tartu Maraton.
Next stop - Tartu Maraton.
esmaspäev, 2. veebruar 2015
XVII Tamsalu-Neeruti Maraton
Tee Tamsallu
Tee Tamsallu oli imeline - paksu lund sadas ja sõit 4-veolisega läbi poole Eesti hooldamata teede oli fantastiline. Vaata siit: http://youtu.be/uyBDPSpL-M4
Maha sadanud värske lumi ja 0 kraadine temperatuur ennustasid muidugi raskeid rajaolusid. Aga nendeni kohe jõuame. Enne sain kätte oma suusad A&T telgist - see on fantastiliselt organiseeritud teenus. Viid oma suusad nädala keskel Tallinna poodi, saad numbri ja maksad juba poes. Kohapeal ei ole muud, kui kepile kleebitud number välja käia ja saad oma hooldatud suusapaari kätte.
Koridoris olin seekord juba 15-20 min enne starti. Aega oli ja vaatasin hetke ringi. Täielik Fischeri paraad - ilmslt läbilõige RCS suuskade 30 aastasest ajaloost aga Fischeri ülekaal on mäekõrgune. Siis tuleb Salomon ja peale seda kõik muud tegijad - Madshus, Rossignol, Atomic, Peltonen, Karhu, Visu. Aga viimaseid on üksikuid.
Maraton
Peale starti oli strateegia seekord paigas - rahulik matk, ei pingute hinge kinni nii nagu eelmine nädal. Seda enam, et haigus oli küll taandunud aga organism vajas veel ilmselt puhkust. Hullud lasin mööda, püüdsin leida oma rütmi ja hea pundi, kus vaikselt tiksuda.
Aga juba esimesel väiksemal laskumisel oli selge, et see tiksumine saab raske olema.
Mina pidin allamäge keppidega tööd tegema samal ajal kui teised lihtsalt mööda libisesid. Nagu oleks keegi naela läbi suusa löönud. Nii läks umbes 15 km, siis lumi muutus ja libisemine läks raja teises pooles natuke paremaks. Korra käis läbi pea ka mõte, et kui näen poole distantsi tagasipöörde kohta, siis peaks võibolla vaikselt tagasi tulema. Alguses oli see tõesti nii-nii hull. Eriti allamäge, kui tunne on selline, et kohe tahaks käpa maha panna, kuna suusk sõna otses mõttes pidurdab edasi liikumist.
Igal juhul ei olnud mõtet astuda traktori jälje peale, kus oli värske lumi peal. See võttis tüünelt kinni. Raja keskel jäisem osa libises paremini aga paaristõuked olid ka no-go, sest rajapõhi oli pehme ja kepp kippus sügavale raja sisse minema. St. tõuge jäi pehmeks ja pigem tuli kepp maast kiirelt tagasi tõmmata, et seda mitte ära murda, kui et sellele tugevalt peale suruda. Seega läks siis töö suuresti jalgade jõul. Või siis oleks olnud vaja neid pilliroo rõngastega keppe - moodne tehnika vedas nendes oludes alt.
Lühikese maa tagasipöörde koht jäi nägemata ja avastasin ennast äkki Pariisi TP-s. Võtsin väikse söögi ja proovisin rohkem juua - nii 250-300 ml. igas TP-s. Sealt edasi selgus, et tuul on seni puhunud tagant ning olnud sestap märkamatu. Raja teises pooles olid tuuleiilid aga lagedamate kohtade peal päris tugevad ning enamasti otse vastu.
Kuna keskmine pulss jäi seekord mõistuse piiridesse (152 avg, 170 max), siis oli tunne kõigele vaatamata hea. Viimasel kilomeetril tegin väikese kiirenduse ja võtsin mõned peanahad tagasi. Koht lõpuprotokollis 389, aeg 3:08:25,3. Maa minu GPS kella järgi 43,22 km, ära kulutatud 3747 kcal. Keskmine kiirus 13,8 km/h.
Vigastused, iga Eesti sportlase middle-name
Suurim probleem och vigastus tänasest on aga väike sõrm. Jah parema käe väike sõrm, mis hakkas mingi hetk nii hullult valutama (ja teeb seda seni). Mingi põletik, ma ei saagi aru millest, on aga nii hullult sees, et sõrm tahab otsast ära kukkuda. Käsi on paistes ja valutab. Auto roolist ei olnud ka võimalik normaalselt koju sõites kinni hoida. Proovi kuidas tahad oma käe asendit muuta - miski ei aita.
Hapud viinamarjad
Kuigi kommentaator stardis kiitis rada ja ütles midagi sellist, et "rajal ühtegi musta kohta ei ole, lisaks on viimastel päevadel tulnud ohtralt lumelisa", siis tegelikkuses oli vahepeal ikka päris palju mättaid ja kände, musti kohti ja midaiganes, mis ei olnud lumi. Suusa alla ma ei vaadanud, aga tõenäoliselt on seal mõned tükid vähem kui stardis. Samas usun, et rajameister oli teinud kõik endast oleneva nendes oludes. Kohati raja kõrvale vaadates ei olnud metsa all grammigi lund. Nii et hea töö ja kui vaid see loodus natukenegi kaasa aitaks.
Jäin ka mõtlema, et see suusatamine on vist selliste vanade peerude ala (muidugi oleme ausad, et Maed ja Veerpalud on ka M40) aga koht oma vanuseklassis on mul 146. Täitsa hull, kui palju on heas vormis üle 40-seid mehi meil. Naised vihjeks, et uusi tutvusi ei peaks sobitama mitte ööklubis, vaid tasub mõnelt rahvamaratonilt läbi astuda;)
Nüüd läheb vabastiili suusk korra puhkama ja järgmised 3-4 nädalat oleme rohkem klassika peal. Alutaguse ja Tartu ootavad.
Update
Parem käsi esmaspäeva päeval. Apteeker soovitas Voltareni peale määrida ja paar-kolm päeva puhkust anda. Eks teeme siis nii. Eks see seletab ka minu väga haput olemist kuskil 38-39 km ja finishis tehtud piltidel.
Tellimine:
Postitused (Atom)