Alutaguse on Estoloppeti sarjas esimene klassikamaraton. Ja klassika peaks olema minu tugevam külg, kas pole? Või kas ikka on?
Kõigepealt tuleb öelda aitäh sellele kõrgemale jõule, kes neid lume ja ilmaolusid siin meie kandis sätib. Ikka nii, et nädala sees on külma ja päikselist ilma, ning nädalavahetusel on pluss-miinus-null, vesine ja tormine. Alutaguse ei olnud erand.
Ilmaolud stardis - temperatuur +2, päev enne sadas maha värske lumi, õnneks Alutaguse metsade vahel tuulevaikne ja vähemalt ei sadanud midagi taevast alla. Mina teatavasti määrimises kibe käpp ei ole ja olen selle keemia usaldanud spetsialistidele. Stardis käis aga hull sagimine, kes mis määret pani? Kas tahke, kliister või üldse ilma määrdeta? Mulle suuski ulatades ütles Madis, et pidamist me täna ei pannud, piisab karestatud suusast. Karestatud? Kas määrimine on siis poole hinnaga, kui pool määret jääb panemata, oli minu esimene mõte:)
Suure umbusuga läksin ca tund enne starti rajale suuska proovima. Imelugu - töötabki. Pidamine täiesti korralik, lipe ma ütleks parem, kui eelmisel nädalal värske lume peal. Enesekindlus kasvas.
Stardikoridoris olin pea pool tundi enne pauku, nii et ruumi veel oli. Koridoris ringi vaadates oli kohe selge, et 100 suusatajat nendele 6 rajale mingi nipiga ei mahu. Minu ees lamas maas 5 paari suuski, 6x5=30 ja ma olin oma 300-400 koridori pigem 2/3 peal. Ütleme silma järgi 50 mahub, kuhu lähevad ülejäänud 50, ma ei tea. 10 minutit enne hakkas rahvas ennast radade vahele sättima ja nii pakiti stardiks sinna mitte 6 vaid 12 rada kõrvuti, kes pidid kõik esimeses kurvis ja tõusul ilma keppe lõhkumata kuidagi ära mahtuma. Kitsaks läheb.
Esimene tõus läks kenasti, esimesel laskumisel vaatan pulsokat - 160. Võistlustel käib see sisemine põlemine ikka mingi täiesti teise temperatuuriga. Võid minna küll Kõrvemaal korraliku profiiliga rajal üks sama maa maha kupatada, aga see ei ole see. Sellist eredat leeki sekundiga kohe kuidagi põlema ei saa.
Paaristõuked - jah palun
Mõned väiksemad nukid selja taga ootab Alutagusel ees paras paaristõuke maraton. Pikad sirged, profiili pole peaaegu ollagi. Peaks olema kiire ja mõnus minek, kui on piisavalt tehnikat ja lipet see kõik paaris läbi kupatada. Siinkirjutajal seda paraku ei ole. Jah võin sõita 5 km paaris, võin ka 10 sõita, aga 40 on hetkel minu jaoks palju.
Edasi hakkas minu jaoks lahti rulluma üks tehniline vaatemäng, kus ma olin ise vastu tahtmist peaosas. Selle pealkiri võiks olla, et "suusk ei taha toimida nii nagu esimestel kilomeetritel". Lühidalt kokku võttes oli libisemine klassika jälje sees ja pidamine selle kõrval. Päris keeruline valem. Jälg sõideti jäiseks renniks, mis libises muidugi hästi, kuid minu karestatud pidamine töötas ainult värske lume peal. Seda oli soone kõrval küll, kuid lipe ei olnud seal ligilähedaseltki võrreldav jälje sees olevaga. Niisiis tuli valida kas paaristõuge jälje sees (selgelt kõige kiirem variant finishisse ja supile), vahelduv jälje sees, kus tõuge kippus minema "tühja", sest pooled korrad suusk mingit tuge ei pakkunud, ning kolmas variant, proovida sõita vahelduvat jälje kõrval, kus pidamine oli ok, aga libisemine imes. Kuna lippe vahe oli meeletu, siis pigem lasin paaris nii kaua kui vähegi kannatas ja kui enam kiirust ei jagunud, siis tegin midagi vahelduva sarnast jälje sees. Kes on kehva pidamisega sõitnud, teavad, et see võtab käed korralikult läbi, sest enamus koormust läheb pidamise puudumisel kätele.
Kilomeetrid samas kulusid üllatavalt kiiresti. Kilomeetrimärgid on Estoloppetil rajal pööratud järjekorras, nii oled kogu aeg up to date palju veel supini maad on. Aga tõesti, eriti viimased 2-3 km läksid nii, et ei saanud arugi.
Kell löödi seekord lukku 3:01 peal. Seda on muidugi palju. Eriti kurb oli 100+ inimest endast mööda sõitmas näha. Seda igal rajalõigul - nii paaristõukega, allamäge kui ka vahelduvaga üles. Ilmselt ei olnud minu kõige teravam päev ka, ning eks vaikselt koguneb kontidesse ka eelmiste maratonide väsimus, aga nii hullu numbrit ma ei oodanud.
Teisalt olen rahul - oli mõnus päev väga kaunis looduses. Jah mul jäi aega ka ringi vaadata. Ning lugedes õhtul oma vana klassivenna postitust, kus ta oma 5,3 km suusaringi peale uhkust tundis, siis mõtlesin, et ole rahul sellega, mis sul on. Sest ausalt ei ole vahet, kas ma oleks olnud 399 või 499. Viimane nimelt ongi minu koht lõpuprotokollis.
Mis siis Tartule mõeldes siit kõrva taha panna? Kõigepealt võiks nädala sees rohkem puhata. See nädal proovisin veel tehnikat lihvida ja tegin mõned trennid. Ilmselt liiga rasked, tuleks võtta ekstra rahulikult. Teiseks õhtul enne maratoni oli laual küll väga hea Rucola pizza ja täiesti fantastiline Primitivo di Manduria, aga võibolla oleks pasta, juurviljad ja värske mahl parem valik olnud. Ja Primitivo viin määrdemehele kingituseks, noh nagu ohvrianniks, või nii, et mul oleks ikka megahea suusk võtta. Klassikas muidu tegusid ei tee.
Next stop - Tartu Maraton.
Next stop - Tartu Maraton.
Jaanus, ma ei tea küll kes su suuski määrib, kuid sõitjad 200+ kohtadel lasta starti karestatud suusaga on pehmelt öeldes vastutustundetu. Igaüks, kes vähegi määrimisega tegelenud on, teab, et sel tasemel sõitjal töötab karestatud suusk ainult siis kui terve distantsi ajal tuleb värsket lund kasvõi veidi peale. Esimesed 100 meest saavad karestatud või zero suusaga hakkama, nendest jääb maha läikiv renn ja ülejäänud karestatud meestel on tahtejõu maraton. Tõenäoliselt õhuke kliister või tahkega kaetud kliister oleks sulle taganud mõnusama spordipäeva.
VastaKustutaJah, eks ta ole. Nüüd on see omal nahal läbi proovitud ja edaspidi olen targem. Tegelikult oli prognoos selline, et maratoni ajal sajab värsket lund peale. Tegelikult seda ei juhtunud ja tulemus oli selline nagu kirja sai pandud.
Kustuta