Teisipäev, 28. oktoober 2014

Kui Sa jooksed, siis oled jooksja.

Ära mõtle üle. Kui Sa jooksed, siis oledki jooksja. Nii lihtne ongi. John "Bingo" Bingham.


Reede, 24. oktoober 2014

Puhkus või töö?

Panin 2 kolmapäeva omavahel lahingusse. Võitjas ei ole kahtlust: puhkus ruulib.

Puhake inimesed!


Reede, 17. oktoober 2014

Sport on emotsioon, mis maksab vähem kui kontsert!

Sellele kirjutan alla, sport on võimas emotsioon. Aga vahest tahaks siiski ka kontserdile. Ja kinno. Ja teatrisse.

Neljapäev, 16. oktoober 2014

Polar V800 sünkimine

Kui ka Sinu Polar V800 peale viimast softiuuendust enam mobiiliäpiga ei suhtle, siis tee nii:
  • veendu, et Sul on viimane versioon Polar Flow äpist
  • kustuta V800 telefoni Bluetooth seadetest ära
  • tee telefonile restart
  • "paarita" kell uuesti telefoniga ja voilaa
Tasub proovida kõikide nutitelefonidega sarnaste sümptomite korral.


Kolmapäev, 15. oktoober 2014

Maratoni 8 etappi

Vähemalt sisu (loe:mune) jagub sel mehel piisavalt, mulle meeldib tema attitude viimasel 5 miilil. Vaatamata kõigele.



Reede, 10. oktoober 2014

Uued dressid ja sõnum Poolast

Olen kuulnud, et motivatsiooni upitamiseks, eriti pimedal ja sombusel ajal meie kliimavööndis, tuleb minna ja natuke raha kulutada - osta näiteks uued dressid ja mott on kohe laes. Või kas ikka on?


http://kindofnormal.com/truthfacts/2014/10/02

Igal juhul saime mõni päev tagasi kätte IM'i uued spordiriided http://spordipartner.ee käest. Nüüd peaks näosaate vaatamine pühapäeval kohe täiesti uue kvaliteedi saama:)

Usinad Poola tädid on mulle aga saatnud mingi kodeeritud sõnumi, mis on pandud püksitrakside sisse. Oskab keegi seda dešifreerida?



Reede, 3. oktoober 2014

Tempomeistriga või ilma?

Olles kulgenud SEB Tallinna Maratonil 37 km 3:30 pundi taga nii, et nad olid mul kogu aeg nägemisulatuses ja olles jooksunud paar maratoni tugeva positiivse splitiga siis soovitan kõigile - pigem tempomeistri pundis mitte joosta. Miks?

Kõige olulisem on kohe alguses aru saada sellest, et tempomeister ei kompenseeri ebapiisavat ettevalmistust. Miks tuleb enamus tempomeistri pundist tagant tulijale teisel ringil selg ees vastu, mitte ei lippa kergejalgselt finišhini? Ma ütlen teile saladuskatte all: ebarealistlike eesmärkide pärast. Selle pärast, et "mis see 10 minutit siis ikka ära ei ole" ja et "lähen proovin 3:30 pundis isikliku joosta" strateegiad ei tööta. Tempomeister ei aita sul mitte kuidagi maratoni distantsi läbida ja see teadmine tuleb hard-way kuskil distantsi teises pooles.

Tempomeistri pundis joostud maratoni I pool

Peale "suurt pauku" tundub, et kõik sujub hästi. Jõudu on ja kilomeetrid lähevad lennates. Pulss on küll natuke kõrge, aga kes siis ikka isiklikku "vaikselt tiksudes" teeb. Tuleb ikka kõik mängu panna. 

Juba esimesel kilomeetril lähen välja 20 sek kiiremini, kui oli plaanitud. Aga tempomeister jookseb siinsamas kõrval ja hästi mõnus kerge tunne on. Kogu distantsi esimene pool kulgeb kerges eufoorias. Vaikselt arvutan, et mitukümmend minutit ma oma isiklikku parandan ja mõtlen, et kuidas kurat ma siiamaani nii aeglane olen olnud.

5-ndal kilomeetril löön lastele "patsu", raja ääres ergutavatele bändidele karjun "mängige kõvemini", tantsutüdrukutega ei pea paljuks ka väike jalakeerutus teha. Olen minuteid oma graafikust ees, kes siis selle kaotatud 1-2 sekundi pärast ikka põeb. On ju pidupäev ja tuleb viimast võtta.

Ning kesse kuram lasi siia rajale nii palju algajaid. Jooksen nendest mööda kõnniteel, hüppan kergelt äärekividest üles alla. Kui vaja, põikan mururibale, kui vaja hüppan üle väiksemate takistuste. Vaikselt aga kindlalt liigun oma kõrgete eesmärkide poole ja sel teel ei takista mind ei keski ega miski. Poolmaratoni märgis olen oma graafikust vähemalt 5, aga veel parem 10 minutit ees - väike varu on ju hea. Kuskil kaugel mängib Queeni "We are the champions".

Teine poolik

Kõigepealt pigiseb lakkamatult pulsikell, sest osuti on juba pool tundi punases. Siis hakkab mõte aina enam keerlema teiste teemade ümber. Kõigepealt hõõrub natuke siit-sealt. Võibolla lööb väike valu ühe vana vigastuse koha peale, aga see läheb õnneks üle. Siis märkan, et suurem osa aega kulub joogipunkti ootamise peale. See on minu ainus oaas keset lõputut kõrbe.

Kuigi järgmisesse punkti on ainult 2 kilomeetrit, siis sellegi poolest tundub see terve igavikuna. Kurk kuivab kohe peale punktist lahkumist, kuigi kõht loksub alles üle-üleeelmises punktis joodud spordijoogist.

Siis hakkab pistma. Seda tunnet mäletan ma hästi keskkooli kekatunnist, kui sunniti staadionil kolme kilti jooksma. Soojendus oli nõuka ajal ainult nõrkadele.

Aina raskem on jalga jala ette venitada ning grupi sabas püsida. Mulle rääkis üks jooksja, et tal on grupis püsimiseks selline trikk. Ta kujutab eespool jooksja selga rakmed, ning hoiab nendest siis hammastega kinni - see aitab tal raskest tõusust üles saada või viimast rasket kilomeetrit katta. Teine trikk pidi olema kujutada ette musta uduna oma väljahingatavat õhku, mis kannab endas kogu raskust ja valu. Iga hingetõmbega kujutad ette, kuidas sa hingad sisse värskust ja energiat, ning endast välja hingad kogu raskuse.

Proovin seda kõike, proovin vahetada rütmi, aga enam tempomeistri grupis ei püsi. Tee mis tahad. Olen kilomeeteril 32. 10 kilti on veel minna. Kerge kümnene ring tööpäeva õhtul ei ole üldse palju, aga nüüd on teine situatsioon. Kogu energia on jäänud soojendusjooksu esimesele 20 miilile. Püüan olukorda parandada kuuenda geeliga, aga sellest on abi ainult hetkeks. Mõneks minutiks saan sellest psühholoogilise laengu - panin geeli ära, see imendub kiiresti ja annab mulle jõudu. Annab ju, eks? 

Tegelikkus on see ja see jõuab kohale mõne minutiga, et see imal pläga tekitab meeletu janu, samas kõht juba niigi loksub ja abi pole sellest tegelikult mitte kõige vähematki. Paremal juhul keerab geel seedimise segamini ja tekitab kohutavaid gaase. Hullemal juhul pean tegema planeerimata pitstopi 37 km välikäimlas.

Kilomeetrid venivad aina aeglasemalt. Isikliku rekordiga olen juba hüvasti jätnud. Nüüd on missioon lihtsalt lõpetada. Sest saaks ju veel hullem olla. Näiteks krampe ei ole mul veel olnud. Siis läheb mööda 3:45 tempomeister. Proovin tuulde võtta, aga ei ole minu päev.

Kui viimaks 40-41 kilomeeter paistavad, siis annab aina paisuv pealtvaatajate hulk vaikselt jõudu juurde. Kõik ergutavad ja püüavad jooksjatele sisendada ... ma tegelikult ei teagi mida. Sest mis see on, kui raja ääres seisab selgelt ebasportlik õllesõber, kes hüüab jooksjatele "nüüd ei ole palju enam jäänud, ainult 2 kilomeetrit veel!" või "kohe saate mäest alla joosta ja puhata!" Tekib küsimus, millal sa ise viimati 2 km mäest alla jooksid ja puhkasid, ah? Njah, kah mul asjatundja.

Igal juhul, selle massi ees ei saa enam kõndima hakata. Vaikselt vean ikka 41 ja 42 km joostes ära. Kui 6:30 tempo täiesti lagunenud tehnikaga veel jooksu meenutab. Kuna paljudel linnamaratonidel on lõpp staadionil, siis sisenemine staadionile ja auring annavad hea kicki viimaseks 400 meetriks. Olen finishis 25 minutit oma planeeritud graafikust hiljem.

Mis juhtus?

See mis minuga juhtus, on tavaline tempomeistri sündroom. Kui kõik näitajad ennustavad mulle lõpuaega 3:40, siis tuleb minna ja joosta 3:40 graafikus. 3:40 lõpuaeg võrdub 5:12-5:13 tempoga. 3:30 võrdub 4:58-4:59-ga. Seal on oluline vahe.

Esimene kilomeeter-paar tuleks joosta aeglasemalt, kui plaan, teises pooles võib natuke auru juurde panna. Aga natuke, mitte 10-15 sek/km.

Kui sa mõtled, et mis see 10 minutit ikka on ja lähed koos 3:30 pundiga välja, siis mõtle uuesti. Täpselt see sind tapab ja täpselt see juhtus. Algusest peale olid sa natuke üle oma piiri. Aga esimesed 2 tundi ei anna see tunda. Keha glükogeenivarud on täis, vedelikuvarud on täis ja sa lähed oma laengu pealt nagu kuul.

Aga see kergelt üle piiri jooksmine, natukene rohkem piirajas kui vaja oleks, maksab kätte viimasel 10 kilomeetril, so. siis kui maraton tegelikult algab. Mesinädalad on läbi, algab tegelik elu. Ja see ei ole meeldiv.

Pundis kulutad sa lisaks rohkem energiat, pead rohkem otsima oma kohta, joogipunktis kulub rohkem energiat "positsioonivõitlusele", jahutus on ainult natukene, aga siiski, kehvem. Maratonil ja sooja ilmaga mängivad kõik detailid. Seda mitte ainult tippsportlastele vaid need loodusseadused kehtivad kõigile. 

Detaile on maratonis kümneid. Üksikuna võttes on nad võibolla väikesed ja tähtsusetud, aga tervik moodustub kõikidest nendest väikestest osadest. Kui 10 km või pooliku jooksmisel võib mõni tükk puudu olla ja seal ei kannata lõpptulemus selle all, siis maratonis on kõik tükid kriitilised. Poolik pusle siin finishini vastu ei pea. Ja tempovalik on kõige suurem tükk selles pusles.

Mida teha?

Vali tempo alati vastavalt oma võimetele ja vormile. Mine jookse oma jooksu ka siis, kui sinu oodatav lõpuaeg on näiteks 3:40 või 3:45 või minu pärast 3:43. Ei ole mõtet minna välja liiga kiiresti koos 3:30 omadega, mõttega et "küll kannatan lõpu ära". See on kõige selgem ebaedu tee. Liiga aeglaselt maratonis välja minna ei saa.

Jõudu kõigile kes jooksevad sel nädalavahetusel 3. Tartu Linnamaratonil oma jooksu!


Kui keeled suus, siis siit leiab vastukaaluks nõuandeid, kuidas grupis joosta ja sellest kasu lõigata: http://www.runnersworld.com/race-training/mass-appeal?cid=socRac_20141003_32817066

Neljapäev, 2. oktoober 2014

Suusahooaeg avatud

Täna tegin rullidega esimese 10 km klassikat. Mitte ainult sel hooajal, vaid ever rullidega asfaldil oktoobri alguses. Eile panin ennast 2015 TM'ile kirja, nii et aega valmistuda on 4,5 kuud. Et nüüd oleks talv ja lumi olla, siis kui õige aeg käes.

Rulliks valisin Vauhti T710 alu raamiga klassika variandi. Hind A&T poes 269€. Karboon raamiga variant maksis üle 300. Juurde peab arvestama klambrid (Salomon Propulse) 50€ ja erisulamist kepiotsikud 12,90€, sest tavalised kuluvad asfaldil kiirelt ümmarguseks. Enne poodi minekut tee selgeks, millised otsad sinu kepile lähevad, või võta kepp poodi kaasa. Neid on 4 eri mõõtu ja huupi osta on keeruline. Mõõt, kui tahad ise mõõta, võetakse kepi läbimõõt kohe kulbi pealt mõõtes millimeetrites. See on näiteks 10 mm, siis on sul vaja "kümneseid otsi".

Seda kõike eeldusel et kepid ja suusasaapad on sul talvises komplektis nii kui nii olemas. Ehk siis  "asfaldimääre" maksab kokku ca 300€ (sõltub sellest palju kaupled või kes on su sõbrad).

Kui enne päris lumele ei saa, siis jaanuaris sõidan nädalaks alpidesse laagrisse.




Moov in action

Kõigepealt viskan kivi bloggeri kapsaaeda. Õppisin hard-way, et kui olemasolevat postitust mobiilis redigeerida, siis lendab kogu tekst vastu taevast. Tänud!

Esimene test

Proovisin eile õhtul esimest korda Moov'i. Trenni alustades on valikuid 4: kiire tervisekõnd, jooksu efektiivsus, intervalltreening ja vastupidavus. Esimesel juhul on eesmärk tõsta mõõdukalt pulssi ja tempot (Brisk Walking), teisel kerge ja lühike samm (Running Efficiency), kolmandal maksimaalne pingutus (Sprint Interval) ning viimasel siis kiiruslik vastupidavus (Speed Endurance). Seadsin endale eesmärgiks kadentsi suurendamise.

Edasi on võimalik valida trenni tase: Level. Nagu ikka äpiga treenides on tunne, nagu mängiks arvutimängu. Tädi räägib kõigepealt pika jutu selle trenni eesmärgist ning annb siis 2 minutit aega ennast kergelt soojaks võimelda või sörkida.

Siis läheb töö lahti. Trenn on jagatud intervallideks. Level 1 Running Efficiency valiku korral võrdub kadentsiga 160 ja 3 minutiste intervallidega üle 30 sekundise pausi. Intervalli ajal juhendab äpp küllaltki aktiivselt. Kui oled õiges tsoonis, siis annab sellest helisignaaliga märku, kiidab takka ja tuletab aeg-ajalt meelde, et tuleb lõdvestuda, pea tuleb hoida püsti ja selg sirge. Ühesõnaga sellised üldised jooksutehnikat parandavad soovitused.

Kui oled tsoonist väljas, siis on tehisintellekt pisut endast väljas ning muutub kiirelt väga tüütuks. Nii ca iga 10 sekundi tagant ütleb ta (kerge ohkega), et sinu eesmärk on näiteks 8 minutit kilomeeter aga sa jooksed hetkel 6 min/km ning hoiatab, et selline kihutamine võib ära väsitada. Järgneb soovitus  rahulikult võtta, sest see aitab energiat säästa.

Esimene kogemus on üldiselt positiivne. Usun, et just ühtlase kadentsi või tempo treenimisel võib sellest vidinast kasu olla. Alternatiiv on stopperiga raja ääres aega võttev treener aga viimast mul üldjuhul kuskilt võtta ei ole.

Moov ei ole kindlasti igas trennis kasutamiseks mõeldud. Selleks on ta liiga tüütu. Pigem on tast abi kord nädalas ühes konkreetsele eesmärgile keskendunud trennis.


Info, mida Moov salvestab:


Päris elus näeb ta välja selline:


Kolmapäev, 1. oktoober 2014

MOOV

Toetasin veebruaris Kickstarteri vahendusel ühe uue ägeda trennividina projekti nimega Moov. Õnneks ei olnud ma üksi, ning Moov tõstis 2 nädalaga 1 miljon dollarit! Täna sain oma tellitud 2 Moovi kätte. Aega läks (ainult) 7 kuud:)




Tegemist on sellise asjandusega, mille nimi on välismaa keeles Personal Artificial Intelligence coach - lühidalt siis tehisintellekt. Wow, mul on nüüd võimalus juba järgmises trennis see intellekt endale paelaga ümber jala tõmmata! Veebist leiab nad www.moov.cc.


Kontseptsioon


Moov on mõeldud selleks, et analüüsida tehnikat ja lihvida detaile igal alal -  joostes, rattaga sõites, ujudes, golfi mängides või kasvõi joogas. Moov annab kasutajale reaalajas tagasisidet juba trenni ajal ning utsitab vajadusel tagant. Nagu päris treener.

Kindlasti ei asenda üks pisike vidin päris treenerit. Aga võimalik et sellest on abi treeningu efektiivsuse tõstmisel nende jaoks, kellel ei ole võimalik kogu aeg personaaltreeneriga koos treenida. Peale trenni on tore oma kadentsi arvutist vaadata, aga võibolla oleks parem, kui keegi juba trenni ajal ütleks - pane juurde mees!

Kui mugav selle kasutamine on, kas see kontseptsioon ka töötab ning kuidas kogu asi praktikas tundub - sellest juba lähiajal.

Hetkel on olemas ainult Run&Walk rakendus. Viimast ei ole saadaval Eesti App Stores ja see tuleb tõmmata US poest. Ning toetatud on ainult iOS 7 ja uuemad. Oktoobris on lisandumas poksi ja ujumise rakendus, novembris äpp jalgratturitele ning detsembris kaalulangetamise personaaltreener.

Update: poksi rakendus olemas, tutvustus on siin.

Jooksuteemaline alamleht http://run.moov.cc/

Moovi tutvustav video:



Loe ka minu esimesest kogemusest Moov'iga.