laupäev, 12. märts 2016

Peale pikka pausi

Peale pikka pausi tuleb haarata sulg, et kokku võtta 2016 suusahooaeg, mis sai punkti täna Alutaguse maratonil.

Kõigepealt väike tagasivaade ettevalmistusse. Sellega on hea alustada, sest tuleb mõnusalt lühike jutt. Suusakilomaatreid on paremal juhul mingi 200, enne tänast olid suusad all viimati 2 nädalat tagasi Neerutis. Haanja maraton jäi tervislikel põhjustel vahele. Klassikat sõitsin vist viimati sügisel rullidega.

See eest maratoni eelõhtul tegime kodus hea ettevalmistuse. Mõnus õhtusöök väikse veiniga, et hommikul jaksaks maksaenergia pealt panna. Mulle millegi pärast on selgeks saanud, et ei tohi oma rutiine muuta. Kui oled reede õhtul hea eluga harjunud, siis lase edasi. Teha mingi järsk kannapööre võib ennast valusalt kätte maksta.

Alutaguse on mõnusalt kompaktne keskus. Kõik on käe jala juures. Tallinnast natuke kaugel, aga sellise ilmaga kohale vurada - vägev. Mõnus sagimine, suusad, kepid, numbrid, viimase minuti määrdesoovitused - tavaline stuff.

Kes oli stardis 15 minutit enne kohal, sellel jõudis kerges briisis juba natuke külm hakata. Pisut hüppamist - ei aita. Kohe läheb üle, sest esimese künka otsas on tavaliselt pulss 160. Ja ma ei pidanud pettuma.

Suusk, klassikamaratoni põhiküsimus, oli väga ok. Lipe hea, pidamine ka ütleme siis 90%. Ja see 10% jäi pigem sõitja, kui suusa taha. Kui esimesed kilomeetrid tehtud, siis oli aeg natuke tempo alla võtta. Pulss algusega 15x on jätkussuutlik. Õnneks klassika laseb viilida. Kuna võtsin koha kohe suht oma koridori lõppu, siis oli mööda minejaid vähem ja sai rahulikult oma joont hoida.

Esimene üllatus minu teada 42 km maratonil oli esimene kilomeetrimärk, mis teatas, et lõpuni on 43 km. Mismõttes? Sellega ei olnud ma nüüd küll arvestanud:)

Sellega ülatused piirdusid. Esimeses TP-s olin ca tunniga. See oli üllatus, "näe, juba tund sõidetud". Teise tunni lõpus kikkis väsimus sisse ja samm jäi vaiksel aina töntsimaks. Tõuse enam ei jooksnud, vaid pigem läksin vaikselt kääri ja rahvast jäi aina vähemaks. Jäi selline tunne, et teise ja kolmanda kümne sõitsin täiesti üksi. Kohati paistis ees mõni sõitja, aga pikemat aega oli küsimus, et kas ma olen ikka õigel teel.

3 TP-s oli aega juba palju. Kepid käest ära, rahulikult 1 kisell sisse, siis süüa, sest kõht hakkas juba märku andma. Siis teine jook, mõned killud üliaktiivsete sõduripoistega ja edasi. Oma mullis ja vaikses üksinduses.

Viimase 10-12 km tõusud panid mind mõtlema Kahnemani raamatule "Kiire ja aeglane mõtlemine". Tal oli seal valu suhtes hea teooria, mis oli muidugi ka korduvalt katsetega tõestatud. See väitis nimelt, et valu kestus ei ole inimesele oluline, vaid kehtib nn. tipu ja lõpu reegel. Inimesed mäletavad valu tippu ja lõppu ja on valmis iga kell valima pikema kannatuse, kui selle tipp on madalam või lõpp vähem valus. Seega on üheselt selge - võta vaata ringi, naudi päikselist päeva. Kus Sul kiire on?

Tõusudel nägi see välja nagu matkamine - kääris ronimine, mille ainus helge hetk oli viimaste lühikese distantsi sõitjate kätte saamine. St. saab veel aeglasemalt. Või siis, "hei, ma ju lausa lendan". 3-2-1 ja viimane kilomeeter. Finišh ajaga 3:43, täpselt autasustamise ajal, siis kui noor Veerpalu medali kaela sai. Need tõprad kupatasid selle raja alla 2 tunni.

Ja ega need eelmised maratonid palju ei erinenud. Kui ikka võhma pole ja pikki trenne piisavalt all, siis ongi selle nimi pigem matkamine, kui sport. Ja tegelikult, nii on hea. Kesise talve kohta võlus ikka mõned eriti ilusa ilmaga ja kena rajaga üritused välja. Rahvapeo tunnet nendel ei teki, va. muidugi Tartus, selle pärast ongi vaja pidu leida enda sees.

Sain kätte ka Estoloppeti medali. 2015 aasta eest:) Sel aastal jäi kontole 3 maratoni ja 3 head üritust. Viru maratonist loobusin kooli kasuks, Tartu jäi teadagi ära ja Haanja jäi vahele tervise tõttu.

Nüüd tuleb leida siis kevadine ala. Jooks? Ratas? Eks paistab. Igal juhul selge on see, et saavutusspordi ja oma tulemuste parandamisele ma hatkel ei mõtle. Kuid sellest juba järgmine kord. Loodetavasti ei lähe selleks tervet aastat.

Ciao!