Reede, 3. oktoober 2014

Tempomeistriga või ilma?

Olles kulgenud SEB Tallinna Maratonil 37 km 3:30 pundi taga nii, et nad olid mul kogu aeg nägemisulatuses ja olles jooksunud paar maratoni tugeva positiivse splitiga siis soovitan kõigile - pigem tempomeistri pundis mitte joosta. Miks?

Kõige olulisem on kohe alguses aru saada sellest, et tempomeister ei kompenseeri ebapiisavat ettevalmistust. Miks tuleb enamus tempomeistri pundist tagant tulijale teisel ringil selg ees vastu, mitte ei lippa kergejalgselt finišhini? Ma ütlen teile saladuskatte all: ebarealistlike eesmärkide pärast. Selle pärast, et "mis see 10 minutit siis ikka ära ei ole" ja et "lähen proovin 3:30 pundis isikliku joosta" strateegiad ei tööta. Tempomeister ei aita sul mitte kuidagi maratoni distantsi läbida ja see teadmine tuleb hard-way kuskil distantsi teises pooles.

Tempomeistri pundis joostud maratoni I pool

Peale "suurt pauku" tundub, et kõik sujub hästi. Jõudu on ja kilomeetrid lähevad lennates. Pulss on küll natuke kõrge, aga kes siis ikka isiklikku "vaikselt tiksudes" teeb. Tuleb ikka kõik mängu panna. 

Juba esimesel kilomeetril lähen välja 20 sek kiiremini, kui oli plaanitud. Aga tempomeister jookseb siinsamas kõrval ja hästi mõnus kerge tunne on. Kogu distantsi esimene pool kulgeb kerges eufoorias. Vaikselt arvutan, et mitukümmend minutit ma oma isiklikku parandan ja mõtlen, et kuidas kurat ma siiamaani nii aeglane olen olnud.

5-ndal kilomeetril löön lastele "patsu", raja ääres ergutavatele bändidele karjun "mängige kõvemini", tantsutüdrukutega ei pea paljuks ka väike jalakeerutus teha. Olen minuteid oma graafikust ees, kes siis selle kaotatud 1-2 sekundi pärast ikka põeb. On ju pidupäev ja tuleb viimast võtta.

Ning kesse kuram lasi siia rajale nii palju algajaid. Jooksen nendest mööda kõnniteel, hüppan kergelt äärekividest üles alla. Kui vaja, põikan mururibale, kui vaja hüppan üle väiksemate takistuste. Vaikselt aga kindlalt liigun oma kõrgete eesmärkide poole ja sel teel ei takista mind ei keski ega miski. Poolmaratoni märgis olen oma graafikust vähemalt 5, aga veel parem 10 minutit ees - väike varu on ju hea. Kuskil kaugel mängib Queeni "We are the champions".

Teine poolik

Kõigepealt pigiseb lakkamatult pulsikell, sest osuti on juba pool tundi punases. Siis hakkab mõte aina enam keerlema teiste teemade ümber. Kõigepealt hõõrub natuke siit-sealt. Võibolla lööb väike valu ühe vana vigastuse koha peale, aga see läheb õnneks üle. Siis märkan, et suurem osa aega kulub joogipunkti ootamise peale. See on minu ainus oaas keset lõputut kõrbe.

Kuigi järgmisesse punkti on ainult 2 kilomeetrit, siis sellegi poolest tundub see terve igavikuna. Kurk kuivab kohe peale punktist lahkumist, kuigi kõht loksub alles üle-üleeelmises punktis joodud spordijoogist.

Siis hakkab pistma. Seda tunnet mäletan ma hästi keskkooli kekatunnist, kui sunniti staadionil kolme kilti jooksma. Soojendus oli nõuka ajal ainult nõrkadele.

Aina raskem on jalga jala ette venitada ning grupi sabas püsida. Mulle rääkis üks jooksja, et tal on grupis püsimiseks selline trikk. Ta kujutab eespool jooksja selga rakmed, ning hoiab nendest siis hammastega kinni - see aitab tal raskest tõusust üles saada või viimast rasket kilomeetrit katta. Teine trikk pidi olema kujutada ette musta uduna oma väljahingatavat õhku, mis kannab endas kogu raskust ja valu. Iga hingetõmbega kujutad ette, kuidas sa hingad sisse värskust ja energiat, ning endast välja hingad kogu raskuse.

Proovin seda kõike, proovin vahetada rütmi, aga enam tempomeistri grupis ei püsi. Tee mis tahad. Olen kilomeeteril 32. 10 kilti on veel minna. Kerge kümnene ring tööpäeva õhtul ei ole üldse palju, aga nüüd on teine situatsioon. Kogu energia on jäänud soojendusjooksu esimesele 20 miilile. Püüan olukorda parandada kuuenda geeliga, aga sellest on abi ainult hetkeks. Mõneks minutiks saan sellest psühholoogilise laengu - panin geeli ära, see imendub kiiresti ja annab mulle jõudu. Annab ju, eks? 

Tegelikkus on see ja see jõuab kohale mõne minutiga, et see imal pläga tekitab meeletu janu, samas kõht juba niigi loksub ja abi pole sellest tegelikult mitte kõige vähematki. Paremal juhul keerab geel seedimise segamini ja tekitab kohutavaid gaase. Hullemal juhul pean tegema planeerimata pitstopi 37 km välikäimlas.

Kilomeetrid venivad aina aeglasemalt. Isikliku rekordiga olen juba hüvasti jätnud. Nüüd on missioon lihtsalt lõpetada. Sest saaks ju veel hullem olla. Näiteks krampe ei ole mul veel olnud. Siis läheb mööda 3:45 tempomeister. Proovin tuulde võtta, aga ei ole minu päev.

Kui viimaks 40-41 kilomeeter paistavad, siis annab aina paisuv pealtvaatajate hulk vaikselt jõudu juurde. Kõik ergutavad ja püüavad jooksjatele sisendada ... ma tegelikult ei teagi mida. Sest mis see on, kui raja ääres seisab selgelt ebasportlik õllesõber, kes hüüab jooksjatele "nüüd ei ole palju enam jäänud, ainult 2 kilomeetrit veel!" või "kohe saate mäest alla joosta ja puhata!" Tekib küsimus, millal sa ise viimati 2 km mäest alla jooksid ja puhkasid, ah? Njah, kah mul asjatundja.

Igal juhul, selle massi ees ei saa enam kõndima hakata. Vaikselt vean ikka 41 ja 42 km joostes ära. Kui 6:30 tempo täiesti lagunenud tehnikaga veel jooksu meenutab. Kuna paljudel linnamaratonidel on lõpp staadionil, siis sisenemine staadionile ja auring annavad hea kicki viimaseks 400 meetriks. Olen finishis 25 minutit oma planeeritud graafikust hiljem.

Mis juhtus?

See mis minuga juhtus, on tavaline tempomeistri sündroom. Kui kõik näitajad ennustavad mulle lõpuaega 3:40, siis tuleb minna ja joosta 3:40 graafikus. 3:40 lõpuaeg võrdub 5:12-5:13 tempoga. 3:30 võrdub 4:58-4:59-ga. Seal on oluline vahe.

Esimene kilomeeter-paar tuleks joosta aeglasemalt, kui plaan, teises pooles võib natuke auru juurde panna. Aga natuke, mitte 10-15 sek/km.

Kui sa mõtled, et mis see 10 minutit ikka on ja lähed koos 3:30 pundiga välja, siis mõtle uuesti. Täpselt see sind tapab ja täpselt see juhtus. Algusest peale olid sa natuke üle oma piiri. Aga esimesed 2 tundi ei anna see tunda. Keha glükogeenivarud on täis, vedelikuvarud on täis ja sa lähed oma laengu pealt nagu kuul.

Aga see kergelt üle piiri jooksmine, natukene rohkem piirajas kui vaja oleks, maksab kätte viimasel 10 kilomeetril, so. siis kui maraton tegelikult algab. Mesinädalad on läbi, algab tegelik elu. Ja see ei ole meeldiv.

Pundis kulutad sa lisaks rohkem energiat, pead rohkem otsima oma kohta, joogipunktis kulub rohkem energiat "positsioonivõitlusele", jahutus on ainult natukene, aga siiski, kehvem. Maratonil ja sooja ilmaga mängivad kõik detailid. Seda mitte ainult tippsportlastele vaid need loodusseadused kehtivad kõigile. 

Detaile on maratonis kümneid. Üksikuna võttes on nad võibolla väikesed ja tähtsusetud, aga tervik moodustub kõikidest nendest väikestest osadest. Kui 10 km või pooliku jooksmisel võib mõni tükk puudu olla ja seal ei kannata lõpptulemus selle all, siis maratonis on kõik tükid kriitilised. Poolik pusle siin finishini vastu ei pea. Ja tempovalik on kõige suurem tükk selles pusles.

Mida teha?

Vali tempo alati vastavalt oma võimetele ja vormile. Mine jookse oma jooksu ka siis, kui sinu oodatav lõpuaeg on näiteks 3:40 või 3:45 või minu pärast 3:43. Ei ole mõtet minna välja liiga kiiresti koos 3:30 omadega, mõttega et "küll kannatan lõpu ära". See on kõige selgem ebaedu tee. Liiga aeglaselt maratonis välja minna ei saa.

Jõudu kõigile kes jooksevad sel nädalavahetusel 3. Tartu Linnamaratonil oma jooksu!


Kui keeled suus, siis siit leiab vastukaaluks nõuandeid, kuidas grupis joosta ja sellest kasu lõigata: http://www.runnersworld.com/race-training/mass-appeal?cid=socRac_20141003_32817066

2 kommentaari:

  1. Egas siis tempomeister selles süüdi pole, et algaja enda jaoks lootusetu lõpuaja valib. Minu töö SEB-il oli ikka neid tagasi hoida, kes tahtsid alguses kõike sedasama teha, mida sa alguses kirjeldasid.

    Kui sa ikka tead, et sinu võimed lubavad joosta 3:42 lõpuaega, siis kindlam on minna 3:45 grupi sappa ning lõpus hea enesetunde puhul sealt tulistada...
    Olen joosknud 31 maratoni, neist raudselt üle poolte negatiivse splitiga. Ah jaa, minu esimene oli 2:00 + 2:24, hää et niigi veel läits...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. kõik õige, tempomeister võib õige "kasutamise" korral sinu sõber olla. kasutasin ju ise ka 10 km tempomeistri abi: http://roadrunner3000.blogspot.com/2014/09/maratoni-paev-kuubis.html

      Kustuta