Geel vs. pekk.

Olen 2014 aastal teinud tänaseks 5 võistlust - kevadine Tartu jooksumaraton Otepäält Elvasse, Narva Energiajooksu poolmaraton, Rakvere Ööjooksu poolmaraton, jooks ümber Ülemiste järve ja SEB Tallinna Maratoni täispikk maraton. Kokku võistlustel 122 km ja kõik see ilma geeli või spordijoogita. Trennidest rääkimata, kus läbitud 1'465 kilomeetrit on joostud ainult "vee ja peki pealt".

Miks?

Jõudsin selleni proovides ja katsetades. Spordijook oli ka minu kaaslane jooksu ja kestvusspordiga alustades kuskil nii ca 10 aastat tagasi. Kuidagi loomulik tundus, et üle tunni ajase pingutuse lahutamatu osa on spordijook. Loed artikleid, ajakirju, uurid internetist - kõik joovad ja jõuavad. Võtan ka. Natuke nagu keskkoolis nurga taga suitsetamise "õppimine", ikka vanemate ja targemate pealt kopeerides.

Aga mingil hetkel hakkas selle keemia imal maitse mulle aina rohkem vastu. Ja nii juhtus, et segasin endale pikka trenni kaasa hoopis mahla-vee segu, millele palaval päeval lisasin ka sortsu soola. Ja nagu selgus, siis sooritusel minu taseme juures vahet polnud. Veelgi enam, võin täna öelda, et oma isiklikud rekordid nii poolmaratonis kui maratonis on joostud "puhtalt".

Teisalt hakkasin ühel hetkel suuremat tähelepanu pöörama sellele, mida ma oma taldrikule tõstan. Mis mingi toidu sees on, mis palju umbes kaloreid annab jne. Esialgu kodus tehtavate toitude juures, siis vaikselt silm harjub ja hakkad rohkem ringi vaatama. Et toit oleks täisväärtuslik ja sisaldaks lisaks kiirele energiale ka midagi muud kasulikku - mineraalaineid, vitamiine ja kiudained. Nulltolerantsi ei ole ma kehtestanud ühegi asja suhtes, kui vaja läheb burger ka kaubaks, aga kui mul on valida, siis tühje kaloreid pigem väldin. Ja siis võtad ühel hetkel kätte geeli või spordijoogi paki ning püüad aru saada, millest see koosneb. Loe kuidas tahad, midagi söödavat seal sees ei ole. On ainult erinevate "loodusest inspireeritud" maitsetega suhkur.

Kuidas?

Nagu pealkiri ütleb, siis räägin ainult sellest, mille omal nahal olen järgi proovinud. Maratonil näitas spordikell mulle kalorikuluks 3 tunni ja 31 minuti jooksul 4332 kcal. Rajal sõin 1 Hematogeni mille 50 grammine pakk sisaldab ca 200 kcal (aga lisaks sisaldab see ka C ja B12 vitamiini, rauda ja foolhapet) ja 1 müslibatooni marjadega, mis sisaldab ka umbes 200 kcal. Edasi ulatas mulle naine 2 korral raja äärest pudeli, milles oli kokteil viinamarjamahlast, koka koolast ja mineraalveest. Olgu öeldud, et see on ka ainus koka, mis ma sel aastal joonud olen. Väga Rõve Jook, aga selle koha peal õigustab ennast. Igal juhul kokku kuskil 600 ml seda segu sisaldab ca 420 kcal - koka 100 ml = 42 kcal milles on 10,6 grammi suhkrut! ja tavaline Aura viinamarjamahl kus 100 ml = 64 kcal ja 15,7g (!) suhkrut ning lõppu Värska. Seega plusspoolele jääb julgelt alla 1000 kcal, kokku negatiivne saldo seega 3500 kcal. Aga ikkagi ma ei usu et ka 6 geeli oleks mind sellest lõputõusust grammivõrdki kiiremini üles aidanud.

Sest kui sa oled trennis piisavalt pikalt madala pulsiga "tiksunud", pikalt tähendab ikka nii 2-3 tundi, siis ühel hetkel õpib keha ammutama energiat hoopis suurematest varudest kui süsivesikud. Viimaseid jagub inimesel lihastes ja maksas tunniks-pooleteiseks ja siis on külmkapp tühi. Nii peabki hakkama geeli-spordijoogiga neid varusid kähku uuesti täitma. Mõni tüüp, kes Ülemiste jooksul 5 km joogipunktis geeli sisse pigistas ei ole veel avastanud, et Eesti Mehel on veel üks põhjatu energiaallikas sisse ehitatud - see on rasv. Rasva on meil võtta nii et tapab, minul koguni 17% kogu kehamassist. Selle pealt jookse mitu tiiru mitte ainult Ülemistele vaid tervele Eestimaale peale.

Et sellele põhjatule patareile ligi saada peab protsess olema aeroobne, st. sooritatud hapniku juuresolekul. Vajalik energia vabaneb rasvade ja süsivesikute oksüdatsioonist. Selle pärast peab olema jooks rahulik, mis on eriti oluline maratonis. Poolmaratoni kannatab veel ära, aga maraton tuleb joosta aeroobses. Need kes ei jookse, need tulevad sulle ühel hetkel raja peal selg ees vastu. Selle pärast ütlen ka, et maraton joostakse suures osas peaga, mitte jalgadega. Enamus distantsi pead endale sisestama "rahu, aega on, kiiret pole, võta rahulikult, ei lähe sellega kaasa, las ta läheb oma tempos, mina jooksen oma jooksu" ehk ennast ikka kõvasti tagasi hoidma. Siis ühel hetkel märkad, et 33 kilomeetri post läks just mööda, siis hakkab maraton kuskil 36 km juures ja juba oled lõputõusul. Selle kannatad ära ja ongi supsti medal kaelas.

Olen jooksnud ka teistsuguseid maratone, kus kogu distantsi teine pool on nagu üks lõputu 39-s kilomeeter ja pigistanud endale sisse 6 geeli. Ei aita. Kui pea õigel ajal ei võta, siis jalad nii kui nii enam ei võta.

Emotsioon.

Võitma lähevad nendele üritustele vähesed, enamusele meist on ju põhiline see emotsioon, mis me spordiüritusest saame. Ja see emotsioon võib olla kardinaalselt erinev. Need minu 2 näidet isiklikust kogemusest Helsinkist 2008 ja nüüd Tallinnast 2014 olid väga-väga erinevad. Ühel juhul läks mul 5 aastat enne kui ma jälle maratoni starti jõudsin. Vahepeal jäi aasta jooksu täiesti vahele, siis hakkasin uuesti vaikselt pusima. Täiesti nullist. Aga täna, vahetult järgmine päev peale maratoni mõtlen ma, et saaks juba uuesti rajale, metsa, sörkima ja ÜKE't tegema ning teen plaane juba järgmisteks võistlusteks. Sest see on mõnus.

Seega minul ei ole mingit kahtlust:

PEKK 1 : GEEL 0