Enne Tartu Maratoni

4796. Ilus number. Aga mitte TM'il stardiks. 16 stardigrupp. So. siis viimane. Saavad olema keerulised esimesed 10-15 km. Peale Harimäge saab sõitma hakata, enne seda tuleb lihtsalt keppe hoida.

Mis seis siis hetkel on? Nädala sees tegin ühe tunnise ringi Jüris. 16,5 km/h praktiliselt tühikäigul. Aga lipe oli hea. Alutagusel pingutades sain keskmiseks 13,2 km/h. Samas tundsin kolmapäeval jalgades väsimust ja rohkem nädala jooksul trenni ei teinud. Massöör andis konditsioonile hea hinnangu, kiropraktik sama moodi. Nii et toonus on hea.

16,5 ja 13,2 km/h. Esimesel juhul võtaks 63 km läbimine alla 4 tunni, teisel juhul reipalt alla 5-e. Arvestades seda, et minu isiklik on hetkel ca 6 tundi, siis selle üle sõitmine ei peaks raske olema, kui suusk on hea ja tervis korras.

Kas see aga rahuldab? Mis on minu eesmärk? Tegelikult hetkel hommikukohvi näpus diivanil istudes ja nii distantsilt asja peale vaadates - ega ei olegi sportlikku eesmärki. Mis vahe seal on, kas ma olen 3000 midagi või 4000 midagi? Ma ei ole tippsportlane, ma olen 42 aastane tavaline inimene ja peaks maratoni võtma kui pidu ja laulupidu, mitte kui võiduajamist.

Ja nii teengi. Naudin head rada, võibolla parimat, mida see aasta sõita saanud on. Vaatan inimestele otsa ja naeratan, vaatan ka ümbrust ja loodust. Ning muuseas sõidan selle 63 km. Sobib?

Mulle sobib. Aitab kõigest sellest stressist, mis igapäeva pisiasjadest niigi tuppa trügib. See sport pidi algselt siia majja tulles olema vaheldus ja maha laadimise koht, mitte täiendav stressiallikas sellest, et ma ei sõitnud alla 4 tunni või sellest, et 1 trenn jäi vahele. So what?

Ehk siis võtan viimast, tehke seda Teie ka!

Rajal näeme!


PS! Estoloppeti on poole peal, 3 etappi tehtud, 3 veel ees. Seis hetkel selline:

XVII Alutaguse "paaristõuke" Maraton

Alutaguse on Estoloppeti sarjas esimene klassikamaraton. Ja klassika peaks olema minu tugevam külg, kas pole? Või kas ikka on?

Kõigepealt tuleb öelda aitäh sellele kõrgemale jõule, kes neid lume ja ilmaolusid siin meie kandis sätib. Ikka nii, et nädala sees on külma ja päikselist ilma, ning nädalavahetusel on pluss-miinus-null, vesine ja tormine. Alutaguse ei olnud erand.

Ilmaolud stardis - temperatuur +2, päev enne sadas maha värske lumi, õnneks Alutaguse metsade vahel tuulevaikne ja vähemalt ei sadanud midagi taevast alla. Mina teatavasti määrimises kibe käpp ei ole ja olen selle keemia usaldanud spetsialistidele. Stardis käis aga hull sagimine, kes mis määret pani? Kas tahke, kliister või üldse ilma määrdeta?  Mulle suuski ulatades ütles Madis, et pidamist me täna ei pannud, piisab karestatud suusast. Karestatud? Kas määrimine on siis poole hinnaga, kui pool määret jääb panemata, oli minu esimene mõte:)

Suure umbusuga läksin ca tund enne starti rajale suuska proovima. Imelugu - töötabki. Pidamine täiesti korralik, lipe ma ütleks parem, kui eelmisel nädalal värske lume peal. Enesekindlus kasvas.

Stardikoridoris olin pea pool tundi enne pauku, nii et ruumi veel oli. Koridoris ringi vaadates oli kohe selge, et 100 suusatajat nendele 6 rajale mingi nipiga ei mahu. Minu ees lamas maas 5 paari suuski, 6x5=30 ja ma olin oma 300-400 koridori pigem 2/3 peal. Ütleme silma järgi 50 mahub, kuhu lähevad ülejäänud 50, ma ei tea. 10 minutit enne hakkas rahvas ennast radade vahele sättima ja nii pakiti stardiks sinna mitte 6 vaid 12 rada kõrvuti, kes pidid kõik esimeses kurvis ja tõusul ilma keppe lõhkumata kuidagi ära mahtuma. Kitsaks läheb.

Esimene tõus läks kenasti, esimesel laskumisel vaatan pulsokat - 160. Võistlustel käib see sisemine põlemine ikka mingi täiesti teise temperatuuriga. Võid minna küll Kõrvemaal korraliku profiiliga rajal üks sama maa maha kupatada, aga see ei ole see. Sellist eredat leeki sekundiga kohe kuidagi põlema ei saa.

Paaristõuked - jah palun

Mõned väiksemad nukid selja taga ootab Alutagusel ees paras paaristõuke maraton. Pikad sirged, profiili pole peaaegu ollagi. Peaks olema kiire ja mõnus minek, kui on piisavalt tehnikat ja lipet see kõik paaris läbi kupatada. Siinkirjutajal seda paraku ei ole. Jah võin sõita 5 km paaris, võin ka 10 sõita, aga 40 on hetkel minu jaoks palju.

Edasi hakkas minu jaoks lahti rulluma üks tehniline vaatemäng, kus ma olin ise vastu tahtmist peaosas. Selle pealkiri võiks olla, et "suusk ei taha toimida nii nagu esimestel kilomeetritel". Lühidalt kokku võttes oli libisemine klassika jälje sees ja pidamine selle kõrval. Päris keeruline valem. Jälg sõideti jäiseks renniks, mis libises muidugi hästi, kuid minu karestatud pidamine töötas ainult värske lume peal. Seda oli soone kõrval küll, kuid lipe ei olnud seal ligilähedaseltki võrreldav jälje sees olevaga. Niisiis tuli valida kas paaristõuge jälje sees (selgelt kõige kiirem variant finishisse ja supile), vahelduv jälje sees, kus tõuge kippus minema "tühja", sest pooled korrad suusk mingit tuge ei pakkunud, ning kolmas variant, proovida sõita vahelduvat jälje kõrval, kus pidamine oli ok, aga libisemine imes. Kuna lippe vahe oli meeletu, siis pigem lasin paaris nii kaua kui vähegi kannatas ja kui enam kiirust ei jagunud, siis tegin midagi vahelduva sarnast jälje sees. Kes on kehva pidamisega sõitnud, teavad, et see võtab käed korralikult läbi, sest enamus koormust läheb pidamise puudumisel kätele.

Kilomeetrid samas kulusid üllatavalt kiiresti. Kilomeetrimärgid on Estoloppetil rajal pööratud järjekorras, nii oled kogu aeg up to date palju veel supini maad on. Aga tõesti, eriti viimased 2-3 km läksid nii, et ei saanud arugi.

Kell löödi seekord lukku 3:01 peal. Seda on muidugi palju. Eriti kurb oli 100+ inimest endast mööda sõitmas näha. Seda igal rajalõigul - nii paaristõukega, allamäge kui ka vahelduvaga üles. Ilmselt ei olnud minu kõige teravam päev ka, ning eks vaikselt koguneb kontidesse ka eelmiste maratonide väsimus, aga nii hullu numbrit ma ei oodanud.

Teisalt olen rahul - oli mõnus päev väga kaunis looduses. Jah mul jäi aega ka ringi vaadata. Ning lugedes õhtul oma vana klassivenna postitust, kus ta oma 5,3 km suusaringi peale uhkust tundis, siis mõtlesin, et ole rahul sellega, mis sul on. Sest ausalt ei ole vahet, kas ma oleks olnud 399 või 499. Viimane nimelt ongi minu koht lõpuprotokollis.

Mis siis Tartule mõeldes siit kõrva taha panna? Kõigepealt võiks nädala sees rohkem puhata. See nädal proovisin veel tehnikat lihvida ja tegin mõned trennid. Ilmselt liiga rasked, tuleks võtta ekstra rahulikult. Teiseks õhtul enne maratoni oli laual küll väga hea Rucola pizza ja täiesti fantastiline Primitivo di Manduria, aga võibolla oleks pasta, juurviljad ja värske mahl parem valik olnud. Ja Primitivo viin määrdemehele kingituseks, noh nagu ohvrianniks, või nii, et mul oleks ikka megahea suusk võtta. Klassikas muidu tegusid ei tee.
Next stop - Tartu Maraton.

XVII Tamsalu-Neeruti Maraton

Nädal kahe maratoni vahel on olnud taas puhkuse rohke. Peale Viru Maratoni eelmisel laupäeval tegin pühapäeval kerge taastava jooksu, esmaspäeval tundsin väsimust ja pigem trenni ei läinud. Teisipäev-kolmapäev käisin Soomes ja need jäid intensiivse töögraafiku tõttu vahele. Tagasi tulin kerge kurguvaluga, mis piinas neljapäeval-reedel. Reedel tulin poolest päevast töölt koju ennast ravima, et pühapäevaks ikka starti saada.

Tee Tamsallu

Tee Tamsallu oli imeline - paksu lund sadas ja sõit 4-veolisega läbi poole Eesti hooldamata teede oli fantastiline. Vaata siit: http://youtu.be/uyBDPSpL-M4


Maha sadanud värske lumi ja 0 kraadine temperatuur ennustasid muidugi raskeid rajaolusid. Aga nendeni kohe jõuame. Enne sain kätte oma suusad A&T telgist - see on fantastiliselt organiseeritud teenus. Viid oma suusad nädala keskel Tallinna poodi, saad numbri ja maksad juba poes. Kohapeal ei ole muud, kui kepile kleebitud number välja käia ja saad oma hooldatud suusapaari kätte.

Koridoris olin seekord juba 15-20 min enne starti. Aega oli ja vaatasin hetke ringi. Täielik Fischeri paraad - ilmslt läbilõige RCS suuskade 30 aastasest ajaloost aga Fischeri ülekaal on mäekõrgune. Siis tuleb Salomon ja peale seda kõik muud tegijad - Madshus, Rossignol, Atomic, Peltonen, Karhu, Visu. Aga viimaseid on üksikuid.

Maraton

Peale starti oli strateegia seekord paigas - rahulik matk, ei pingute hinge kinni nii nagu eelmine nädal. Seda enam, et haigus oli küll taandunud aga organism vajas veel ilmselt puhkust. Hullud lasin mööda, püüdsin leida oma rütmi ja hea pundi, kus vaikselt tiksuda.


Aga juba esimesel väiksemal laskumisel oli selge, et see tiksumine saab raske olema.

Mina pidin allamäge keppidega tööd tegema samal ajal kui teised lihtsalt mööda libisesid. Nagu oleks keegi naela läbi suusa löönud. Nii läks umbes 15 km, siis lumi muutus ja libisemine läks raja teises pooles natuke paremaks. Korra käis läbi pea ka mõte, et kui näen poole distantsi tagasipöörde kohta, siis peaks võibolla vaikselt tagasi tulema. Alguses oli see tõesti nii-nii hull. Eriti allamäge, kui tunne on selline, et kohe tahaks käpa maha panna, kuna suusk sõna otses mõttes pidurdab edasi liikumist.


Igal juhul ei olnud mõtet astuda traktori jälje peale, kus oli värske lumi peal. See võttis tüünelt kinni. Raja keskel jäisem osa libises paremini aga paaristõuked olid ka no-go, sest rajapõhi oli pehme ja kepp kippus sügavale raja sisse minema. St. tõuge jäi pehmeks ja pigem tuli kepp maast kiirelt tagasi tõmmata, et seda mitte ära murda, kui et sellele tugevalt peale suruda. Seega läks siis töö suuresti jalgade jõul. Või siis oleks olnud vaja neid pilliroo rõngastega keppe - moodne tehnika vedas nendes oludes alt.

Lühikese maa tagasipöörde koht jäi nägemata ja avastasin ennast äkki Pariisi TP-s. Võtsin väikse söögi ja proovisin rohkem juua - nii 250-300 ml. igas TP-s. Sealt edasi selgus, et tuul on seni puhunud tagant ning olnud sestap märkamatu. Raja teises pooles olid tuuleiilid aga lagedamate kohtade peal päris tugevad ning enamasti otse vastu.

Kuna keskmine pulss jäi seekord mõistuse piiridesse (152 avg, 170 max), siis oli tunne kõigele vaatamata hea. Viimasel kilomeetril tegin väikese kiirenduse ja võtsin mõned peanahad tagasi. Koht lõpuprotokollis 389, aeg 3:08:25,3. Maa minu GPS kella järgi 43,22 km, ära kulutatud 3747 kcal. Keskmine kiirus 13,8 km/h.

Vigastused, iga Eesti sportlase middle-name

Suurim probleem och vigastus tänasest on aga väike sõrm. Jah parema käe väike sõrm, mis hakkas mingi hetk nii hullult valutama (ja teeb seda seni). Mingi põletik, ma ei saagi aru millest, on aga nii hullult sees, et sõrm tahab otsast ära kukkuda. Käsi on paistes ja valutab. Auto roolist ei olnud ka võimalik normaalselt koju sõites kinni hoida. Proovi kuidas tahad oma käe asendit muuta - miski ei aita.

Hapud viinamarjad

Kuigi kommentaator stardis kiitis rada ja ütles midagi sellist, et "rajal ühtegi musta kohta ei ole, lisaks on viimastel päevadel tulnud ohtralt lumelisa", siis tegelikkuses oli vahepeal ikka päris palju mättaid ja kände, musti kohti ja midaiganes, mis ei olnud lumi. Suusa alla ma ei vaadanud, aga tõenäoliselt on seal mõned tükid vähem kui stardis. Samas usun, et rajameister oli teinud kõik endast oleneva nendes oludes. Kohati raja kõrvale vaadates ei olnud metsa all grammigi lund. Nii et hea töö ja kui vaid see loodus natukenegi kaasa aitaks.

Jäin ka mõtlema, et see suusatamine on vist selliste vanade peerude ala (muidugi oleme ausad, et Maed ja Veerpalud on ka M40) aga koht oma vanuseklassis on mul 146. Täitsa hull, kui palju on heas vormis üle 40-seid mehi meil. Naised vihjeks, et uusi tutvusi ei peaks sobitama mitte ööklubis, vaid tasub mõnelt rahvamaratonilt läbi astuda;)

Nüüd läheb vabastiili suusk korra puhkama ja järgmised 3-4 nädalat oleme rohkem klassika peal. Alutaguse ja Tartu ootavad.

Update

Parem käsi esmaspäeva päeval. Apteeker soovitas Voltareni peale määrida ja paar-kolm päeva puhkust anda. Eks teeme siis nii. Eks see seletab ka minu väga haput olemist kuskil 38-39 km ja finishis tehtud piltidel.