Kuidas alustada?

Viimasel paaril nädalal on päriselus minu poole pöördunud mitu inimest, kes teavad minu harrastustest, küsimusega: "Kuidas alustada jooksmisega?" Kuidas "go from zero to hero"? Minu lugu ja õppetunnid sellest on sellised:

Helsinki City Marathon Finish 2008

• Kõige raskem on esimene samm diivanilt välisukseni. Peale seda on kõik sõltumata ilmast, aasta- ja kellaajast väga lihtne.
• Alusta käimine/sörkjooks vaheldumisi pikendades vaikselt jooksu osa seni, kuni suudad vabalt joosta umbes 5 km. Mina alustasin, kui ma nüüd õieti mäletan, siis 2 min käimist/1 min jooksu, 15-20 minutit korraga. Esialgu 2-3 x nädalas on täiesti ok. Sinu keha vajab uue olukorraga harjumises ning taastumiseks aega.
• Kui Sa kunagi keska ajal olid kõva sportlane, siis unusta parem kõik kunagised tulemused ära. Pole vahet mis Sa siis tegid ja kui kõva mees/naine olid. Kui oled ikka 10 aastat arvuti taga istunud, siis Sul ei ole "vana põhja" all. See ei loe, et rajoonikatel kunagi 3-nda koha said.
• Kui suudad juba katkematult 5 km joosta, siis genereeri endale treeningplaan. Kasuta kas treeneri abi või mõnda online keskkonda. Endomondot näiteks. Seal saad teha endale algaja 5 km plaani. Ühtlasi paned paika oma eesmärgi - ole realistlik ja ära üle pinguta. Oled Sa üldse mõelnud, mis on Sinu eesmärk?
• Alustades kevadel soovitan mina soojalt sügisesse mingi konkreetne rahvaspordiüritus eesmärgiks seada - see aitab fookust hoida ja motiveerib.
• Püüa sellest plaanist kinni pidada. Nüüd saad esmase ettekujutuse sellest, milline on nädala/kuu ülesehitus, kui treenimisele süsteemselt läheneda. Igal hommikul 5 km sörk alati samal rajal ei arenda, vaja on erineva intensiivsuse ja kestvusega trenne, mäkkejookse, hüppeid, kiirendusi jne. Lisaks toovad need vaheldust ja Sinu uus harrastus ei tundu nii üksluine.
• Võta algusest peale kavva ka mõni jõu- või kere süvalihaseid arendav treening - plank, kosmonaut või saalitreening. Kui kogemus selles osas puudub, siis või alustada plankiga - hea lihtne kasvõi igal hommikul 5 minutit teha.
• Minul läks aastaid, enne kui üks kogenud treener minu jooksu vaatas ning esimesed õpetussõnad ütles. Ole Sina targem ja liitu mõne seltskonnaga (FBjooksmine, Jooksupartner) kus on asjalikud treenerid. Oma ala tõelised tipud - Jane, Kaido, Margus või Roman. See ei ole kallis aga võib anda lühikese ajaga väga-väga palju.
• Inimene on karjaloom. Karjas jooksmine on ka vahelduseks päris hea. Nii kui nii nühid enamus kilomeetreid kuskil metsade vahel üksi. Justnimelt metsade vahel, sest Sa ju jooksed ikka pehmel pinnasel, eks? Vahe muideks on uskumatult suur ja eriti alustades aitab pehmem jalgealune liigseid pingeid vältida.
• Karjas jooksmise teine eelis on see, et nii lülitub sisse looduslik pulsikell. Kui Sa tahad oma kaaslastega jooksu ajal rääkida, siis peab tempo olema jõukohane ja tegevus aeroobne. Kui enam rääkida ei saa ja hingeldamise vahel suudad korraga välja pressida ainult mõne sõna, nagu väikepartei kandidaat valmisstuudios, siis on tempo liiga kiire. Kui saad enam vähem vabalt rääkida, siis lase edasi. Pulsikella võid ka osta, aga see ei ole ilmtingimata vajalik.
• Kui Sa ei ole seda veel teinud, siis nüüd lähed käid ära Jooksueksperdis, kus Tarmo paneb Sulle korralikud sussid jalga. Ei lähe esimesse spordipoodi ja ei osta alla hinnatud eelmise hooaja susse. Niipea, kui kilometraaz hakkab kasvama, muutub jalanõu väga oluliseks. Ära osta värvi järgi ning ära kokku hoia - need on Sinu ainsad jalad, mis Sul selles elus kasutada on. Vali suss, mis tõesti jalas kõige mugavam tundub.
• Nüüd kui uued riided seljas, uhked sussid jalas, siis käi suve jooksul ka mõnel väiksemal jooksuüritusel. Lihtsalt niisama, ilma mingi konkreetse eesmärgita. See aitab sügiseseks põhiürituseks valmistuda ja säästab palju närvi. Siis oled sügiseks juba "vana kala", tead mida kaasa pakkida, millal liikuma hakata, kuidas ennast riidesse panna jne. Alguses tuleb valmis olla selleks, et midagi läheb rappa - sööd hommikul liiga palju või mõnda vale asja on ongi korras. Oleks ju kurb, kui see juhtuks Sinu esimesel suurel sügisjooksul, et sa stardipaugu ajal veel WC-s istud.
• Suve edenedes hoia regulaarset joont - kõik need väljasõidud loodusesse ja suguvõsa kokkutulekud saab treeningplaaniga ühildada. Jah Sind vaadatakse natuke imelikult, kui tõmbad igal võimalikul juhul ketsid jalga ja lähed jooksma, aga see ongi asja point. Regulaarsus.
• Samal ajal jälgid ka seda, mis toimub Sinu muude harjumustega - näiteks, kas külmkapi uks käib liiga tihti lahti? Ära lange sellesse lõksu, et "ma käisin täna raskes trennis, nüüd võin endale midagi head lubada". Korra nädalas jah palun, iga päev aga kindlasti mitte. Premeeri ennast parem uute tossudega, mitte küpsisega.
• Kui kaal kipub koos treeningkoormuse kasvamisega kõikuma minema siis ei jää muud üle kui tõmmata MyFitnessPal või liituda kaaluabi.ee-ga ning kõik söödud asjad mingi perioodi jooksul kirja panna. Ausalt ja ilma ilustamata. Usu mind, Sa üllatud, kui iseenda harjumusi korra kõrvaltvaataja pilguga näed.
• Paanikaks samas ei ole põhjust, sest see võib olla ka kasvav lihasmass. Kaalu ennast mõne kehakoostise mõõtjaga regulaarselt. Lihas kaalub rohkem kui pekk, nii võib vabalt olla, et oled õigel teel. See on muidugi väga individuaalne ja sõltub sellest, kuskohast Sa alustad.
• Üldse soovitan ma logida oma treeningandmed ja muud parameetrid. Võimalusi selleks on tänapäeval piiramatult alustades ruudulise kaustikuga ning lõpetades peegliendeliga. Nii on hea oma progressi jälgida ja nii saad ka oma arengust kõige paremini ise aru. Vastasel juhul on võimalik "kasvava lapse effekt", kus Sa ei näe seda, kuidas ta iga päev millimeetri jagu kasvab. Minu valik hetkel on Polar ja Withings. Login kõik trennid (kilomeetrid, aeg, pulss), kaalu, puhkepulsi, vererõhu ja kehakoostise andmed. 
• Ühest asjast pead Sa veel kohe aru saama - trenn on see, mis lõhub organismi. St. rohkem trenni ei tähenda ilmtingimata paremaid tulemusi. Tegelik areng toimub taastumise ajal, so. siis kui Sa puhkad. Nii et puhkus on arengu A ja O. Hea uni, saun ja massaaz aitavad kõik kaasa.
• Ning nagu elus ikka, kõik peab olema tasakaalus. Vaata, et ka pere, töö, sõbrad ja muud hobid ikka mahuks endiselt Sinu päeva. Kõik tuleb millegi arvelt, nii ka Sinu uus hobi, jooksmine, tuleb millegi arvelt. Mille peale kulus see aeg Sul enne? Palju Sa üldse oled valmis panustama? Mina ütlesin maratoni ettevalmistuses endale selgelt - 7-8 tundi nädalas, so. siis kuni 80 km nädalas on maksimum. Rohkem mitte mingi nipiga ning üks vaba päev olgu igas nädalas. Kui õhtul on pikk trenn, siis käin päeval naisega lõunal, et meie ühine aeg selle arvel ei kannataks jne.

ASICS Stockholm Marathon 2013

Nüüd oledki jooksja ja võid endale selle peale midagi head lubada:)

Kuidas mõjub jooksupaus harrastajale?

Kuidas mõjub harrastajale 8-9 nädalane jooksupaus? Peamiselt tänu Estoloppetile kujunesid jaanuar ja veebruar mul sel hooajal suusakuudeks, lisaks nädalane lumelauapuhkus Austrias nädalal 2. Ehk siis logitud tunde on ja on ka intensiivseid tunde, kuna iga nädalavahetus on 4 nädalat järjest sõidetud siiski maraton, st. 3-4 tundi tugevat pingutust. Viimasel nädalal samas püüdsin käia pikki distantse (kuni 12 km ja ca 2 tundi), et ennast natukenegi liigutada, kuna pöidlaluu murd, või tegelikult õigemini selle tõttu paigaldatud kips, ei lasknud intensiivsemat trenni teha.

Kuid kuidas tundub jooks peale sellist pausi? Ausalt öelda, eneselegi üllatusena, alustan enam-vähem täpselt sama koha pealt, kus 2 kuud tagasi lõpetasin. Running index on kukkunud 1 pügala 58 pealt 57 peale võrreldes septembriga, mil jooksin maratoni ja olin enda kohta tippvormis. 5 km ring keskmiselt 6 min/km tempos tundus väga kerge. Keskmine pulss 128. Lihased tahavad muidugi üles äratamist, ehk sellist värskust ja kiirust jalgades ei ole, mis hooaja lõpus ennast vormi saades tunda on.

Samas positiivne on nende alade vahetusest saadav täiendav motivatsioonilaks. Kolides oktoobris rullide peale oli kõik uus ja huvitav. Sisuliselt kogu sügis klassika imitatsioon ja rullitrennid vaheldumisi jooksuga. Viimase osakaal sügiskuudel kogu aeg langes. Siis 2 kuud täielikku jooksupausi. Ühtepidi nagu alustaks algusest, teisalt tunnen, et hea põhi on all ja sellisest punktist on hea liikuma minna. Ka tunnen, et olen täielikult välja puhanud ja täis energiat uuesti alustada.

Kui ma aasta ringi ainult jooksin, siis sellist vaheldust ei tekkinud. Seetõttu oli vahest raske ennast algusest peale motiveerida. Ainus asi, mis sihiku paika pani oli regimine mõnele sügisesele maratonile. Lisaks muidugi kõrgemalt käiv päike ja võimalus vahest ka päevavalges trennis käia. Suur pimedus sai läbi, see tõmbas käima.

Kuid see aasta on teisiti. Jooksuvõistlustest on nimi kirjas Tartu Jooksumaratonil ja Riia Maratoni 10k distantsil. Edasi on kõik veel lahtine.

Custom Bag Estoloppeti passile

DIY veekindel kott oma Estoloppeti passile, et see kõik 4 aastat ikka kenasti vastu peaks. Vaja läheb ühte koduseks vaakumpakendamiseks mõeldud masinat ja toidu säilitamiseks mõeldud kilet.

43.Tartu "pöidlad püsti" Maraton

Suusatajate laulupidu, Worldloppeti sarja kuuluv Tartu Maraton. Eesti pikamaasuusatamise vanaisa.

Algatuseks 2 pildikest, mis sai klõpsatud tegelikult tagasiteel, Jõhvi-Tartu-Valga maanteel, kohe Elva juures. Olime sõitnud võibolla 5-10 km finišhiparklast Tartu poole ja ümbrus nägi välja selline. Et siis mis maraton? Siin on ju paljas maa ja mitte kübetki lund.

Korraldajatel pidi seekord küll kellegi kõrgemaga väga kõva diil olema, sest ka laupäeva õhtul Otepääle jõudes ei olnud ilm sugugi kiita. Sadas jäidet ja vihma, temperatuur oli nulli ümber. Pilt ei olnud ilus.

Hommikul tundus mulle, nagu ma oleks ärganud paralleelreaalsuses - selge taevas ja karge hommik Arulas oma -6 kraadiga, lumi ümberringi. Ainus häiriv asjaolu oli keskmisest tugevam tuul, mis sai otsustavaks ka riiete valikul. 2 kihti alla ja tuulekas peale. Olgu ette rutates öeldud, et sai parasjagu palav, aga täpsemaks timmimiseks oleks pidanud vahepeal ühe kihi maha koorima sest stardis oli lõikavalt külm ja hiljem kevadiselt soe.

Kella 8 ajal Tehvandile jõudes oli hull sagimine juba täies hoos. Kes määris suuski, kes riietus, kes sõi veel midagi - igal juhul tundus, et kõik kes parasjagu ei tee midagi, need jooksevad niisama sihitult edasi-tagasi. Mina leidsin esimese asjana oma määrdeboksi, sain oma suusad koos viimaste soovitustega - 4 parempoolset rada on jäised, teised tõmmati sisse alles öösel, ning nendes on lumi värske. Parima libisemise leidmiseks oli soovitus proovida erinevaid radu ja otsida nende vahel optimaalset libisemise-pidamise kombinatsiooni.

Olin väljas oma stardikoridori sissepääsu juures 5 minutit enne koridori avamist. Otsustasin see 5 minutit ära oodata, suusad koridori jätta ja siis edasi logistikaga tegeleda, sest vahetusriided olid mul alles kotiga kaasas. Viskasin ühena esimestest oma suusad koridori 1 ritta maha ja läksin pakihoiu poole. Enne küsisin miski asjapulk-tidriku käest, kas koti võib stardikoridori kõrvale jätta. Vastus oli ebalev "ei tea". Kohale tuli ka üks vene suusataja, kes küsis sama asja. Tidrik vene keelt ei rääkinud, nii seletasin siis talle ka, et ilmselt ei ole mõtet ja parem on oma asjad bussi ära viia.

Jokutasin seal bussi juures ja spordihoone varjus nii kaua kui vähegi kannatas, sest staadionil puhus ikka rõve külm tuul. Alla 2000 numbriga startijatele tagant, teistele otse näkku. Igal juhul kuskil 5-6 minutit enne starti olin oma suuskade juures, sooja ei teinud. Astusin klambritesse ja olingi valmis.

Stardipauk

Pauku kui sellist ei olnud. Vähemalt mina seda ei kuulnud. Küll hakkas rahvas mõni minut enne kella 9-t stardikoridori lintide alt läbi pressima. Raja ääres seisev vestiga onkel ütles selle peale "ei mina tea, minge kui tahate". Nii siis sai hakata vaikselt oma positsiooni parandama. Samas on nii hea organisatoorse taustaga ürituse puhul arusaamatu, kuidas rajatöötajad olid täiesti briifimata, mis on nende roll, mis on õigused ja kohustused.

Stardisirge ja sellele järgnevad esimesed tõusud-langused on viimasest grupist startides alati elamus omaette. Vaadake seda videot, siis saate aru, millest ma räägin:) Nagu ikka siis esimestel tõusudel tuleb tööd teha, see võimaldab jõudsalt positsiooni parandada, laskumisel tuleb lihtsalt püsti ja ellu jääda. Selles on omajagu loteriid, sest kunagi ei tea, millises jäljes keegi pikali otsustab visata. Minul oli seekord õnne ja suurematest grupikukkumistest pääsesin õnnelikult mööda.

Tegelikult oli mul rajal üks "suusad risti" moment vahetult peale Palu TP-d, kus on 90 kraadine pööre tunnelist väljumisel. Seal ristusid minu ja kellegi kaaskannataja trajektoorid. Tõdesime koos, et nii järske pöördeid maratoni selles etapis ei tohiks enam olla ja läksime sõpradena lahku.

Ande - Palu

Edasi oli paarikümnel kilomeetril hea vaadata, kuidas sajad ja sajad inimesed sulle selg ees vastu tulevad. Endal veel jõudu oli ja kõik tundus kerge. Ja oligi kerge - ülesmäge oli jõudu minna, allamäge oli mu lipe üle keskmise hea. Sõitma sai ka üllatavalt kiirelt - esimesed 15 minutit on olnud graafikut vaadates rohkem passimist, peale seda sai juba täitsa sõita. Esialgu küll mööda rajaserva, minu puhul vasakult äärelt ja ikka sadadest omasugustest mööda, hiljem ka jäljes sees ja radade vahel. Õnneks puhus tuul tagant ja päike soojendas lagedetel lõikudel mõnusalt.

Allamäge oli hea minek, aga eriline boost tuli muidugi sellest, kui tasakaal nii taha viia, et sõidad täiesti suusakandade peal. Peale Harimäge pikemate laskumiste peal oli hea vaadata, kuidas laskumise peal õnnestus saada selline eelis, et minu seltskonnas ei olnud mulle ühtegi vastast.

Kuni kuskil 20-21 kilomeetri peal, täiesti sirgel laskumisel, kallutasin ennast natuke liiga palju taha. Tagumik käis vastu maad ja enam püsti ei jõudnud ennast tõmmata, sest enne läks tasakaal käest ära ja külili ma maas olin. Väikse oru põhjas, kus tuli nüüd kõigepealt mäest omal jõul üles saada ja siis hakata kahjusid kokku lugema.

Ajaliselt kaotasin võibolla 30-40 sekundit aga hullem oli see, et kukkudes olin maandunud oma pöidlale. Pöial oli parasjagu valus ja enam parema käega kepist korralikult haarata ei saanud. Etterutates olgu öeldud, et nii jäi kuni lõpuni välja. Finišhis võtsin kinda ära ja tõdesin, et ongi paistes. Mis edasi sai, loe lõpuni.

TP-des sai standardiks 1 tükk croissanti, mis täitis piisavalt kõhtu, tükk banaani ja mustikakisell. Üllatas inimeste viisakus ja teineteisega arvestamine. "Kas ma saan Sulle midagi ulatada?" ja "Palun" olid omal kohal. Suusad-kepid rist segamini on sellest palju abi kõigile.

Palu - Elva

Maraton oli juba sealmaal, kus vorm hakkas vaikselt tuhmuma. Olen isegi üllatunud, et olen Palu-Elva vahel mööda lasknud ainult 15 inimest. Absoluutnumbrites oli neid muidugi rohkem, aga eks samas tulid mõned ka mulle tagurpidi vastu. Minekut pidurdas ka kohati värsket lund täis tuisanud jälg ja kohati tugev vastutuul.

Kuskil enne Palut tundsin alaseljas selget väsimust. Sain siis enda jaoks selgeks, et paaristõugetega ma viimast lõppu ei sõida. Nagu pulsigraafikult näha, siis olen sealmaal ka selja natuke rohkem sirgu lasknud. Samas alla ka ei andnud - paremal käel valutas pöial, vasakul ranne, aga sellegi poolest - kui number seljas ja kell käib, siis vajuta edasi. Põhiline liikumisviis oli paaristõuge jalatõukega.

Rada oli lõpuni fantastiline, ainult mõned jäised kohad ja natuke okkaid-väiksemaid oksi. Ca 10 km enne lõppu oli koht, kus radu oli ainult 4, seal läks veel korra ka kitsaks. Aga see punt lagunes kohe laiali ning ruumi tekkis hetke pärast juurde. Võtsin kiirematest hammastega kinni.

Kohvipunktist jäi lõpuni veel 3,8 km. Nüüd võis hakata vaikselt paaristõugetega tööle, sest selle maa pean ju ikka vastu. Pidasingi ja möödusin veel õige mitmest maratoonarist. Nii oli finishikoridori tulles hea hoog sees ja lõpp tuli taas adrenaliini pealt kergelt. Kell löödi lukku 4:42:01 ja koht 1987.

Koha areng läbi maratoni on siin. Punane täpp tähistab kukkumist:

SuuskVäga oluline detail klassikasõidus, eriti nii pikal distantsil on määrimine. Valus kogemus Alutaguselt oli värskelt meeles, seekord lihtsalt pidi paremini minema. Ja läkski. Juba suuskade järel käies ütles Jarmo, et mehed on suuska proovimas käinud ja määre on täkkes.Nii oligi. Mina suuska ei proovinud. Panin suusa koridori pool tundi enne starti maha, ning kui sai sõitma hakata, siis proovisin esimest korda. Libisemine, eriti jäisel rajaosal, oli väga hea. Pidamine oli hea ja eriti hea lahtisel lumel. Nii võis esimesed 30 km tõusudest otse üles joosta, teisel poolel oli pidamisega natuke tegemist aga ütleme nii, et minu enda tegevuse teravus suuskadel jättis rohkem soovida, kui suusk.Kokkuvõttes hindan suuska seekord hindega 8+ ainult selle pärast, et kindlasti saab veel parem olla. Rohkem tööd, kui tahta oma tulemust parandada, tuleb teha iseendaga. Ja võibolla peaks rohkem süvenema ka määrimise maagiasse, millest ma olen seni ennast säästnud. Sest päeva lõpuks võtab vahest otsuse vastu klient ise, kuidas lõplik määre alla läheb. Tegelikult pakuti ka mulle varianti enne Alutaguse starti veel valida teine pidamine... Igatahes, aitäh Jarmo ja Madis!

Diagnoos

Esmaspäeva lõuna ajal oli selge, et parem pöial, mis TM-il kukkudes viga sai, ikka kõige paremas konditsioonis ei ole. Sõin kõhu täis ja laadisin kõik akud, ning läksin EMO-sse. Seal pidi kuni 6 tundi aega minema. Päris nii kaua ei läinud, läks ainult 3.

Diagnoos: "Parema käe I sõrm. Proksimaalse falangi basisel on ristsuunaline olulise nihketa fraktuur, mis tõenäoliselt ulatub liigespinnale MCP liigesesse". Mida iganes see tähendab, pildi peal jooksis tume joon läbi pöidlaluu umbes 2/3 ulatuses.

Põhihaigus seega S62.5 ja välispõhjus W02.99 inimkeeles pöidlamurd suusatamisel. Seega sõitsin eile 43 kilomeetrit murtud pöidlaga. On mida lastelastele rääkida.

Estoloppeti viimased etapid

Kips on peal täpselt 2 nädalat. St. idee poolest saaks Tallinna Maratonil starti minna. Vaatan, kuidas tunne on. Arst seda kindlasti ei soovitaks, sest luumurd paraneb vähemalt kuu aega. Seda rõhutas dr. Eduard täna korduvalt. 2 nädalat, ütles ta selgelt, ära trenni tee. Ok, trenni ei tee, aga kas võistelda tohib? :)

Haanjas olen igal juhul stardis, sinna on täpselt 4 nädalat aega.

Withings Activité review

Eile jõudsid Eestisse esimesed uued Withings Activité nutikellad ja sain ühe sellise endale testimiseks.

Alustame kõige olulisemast - see on vaieldamatult kõige ilusam igapäevane nutividin mis hetkel saadaval on. Ilma igasuguse kahtluseta. Võite selles ise veenduda. Ja kinnitan, et elusuuruses on see täpselt sama ilus kui pildi peal.

Karbist välja

Karbist välja võttes oli väike üllatus see, et kella patarei, mis on üsna tavaline spordividinates kasutatav CR2025 lapik 3V patakas, oli tühi. Paberite järgi peaks see kellas vastu pidama 8 kuud, karbis tehasest kasutajani aga mitte!

Samas selgus ka kohe, et selle vahetamine on tõesti lihtne - kaasas oleva tooliga kellal kaan maha ja uus, ka karbis kaasas olev, asenduspatakas sisse.

Karbis ringi vaadates on lisaks kellale ja juba mainitud teisele patareile kaasas tööriist kella avamiseks ning resettimiseks, 2 rihma: pruun nahkrihm viisakama riietuse juurde ja hall silikoon sportlikuma outfiti tarvis.

Rihma vahetus on tehtud lihtsaks. Seda saab teha rihma all olevate nupukeste abil ilma tööriistata. Nii võib seda tõesti reaalselt 2x päevas vajadusel ka teha.

Kell on, kas nutti ka on?

Kella "paaritamisel" iPhonega läheb esimesel katsel midagi nihu. Ei saagi täpselt aru mis, aga alustan otsast peale. Teisel katsel toimib kõik nagu õlitatult. Vajutad kella all olevat nuppu ja avad iPhones Withingsi äpi. Kell ilmub äppi ja algab kella firmware uuendamine.

Kui uus tarkvara peal, siis tahab kell veel kalibreerimist. Selleks on vaja osutid äpi juhendamisel õigesse asendisse lohistada. See tehtud on kell põhimõtteliselt kasutamiseks valmis.

Esimene lahe nutifeatuur ilmneb selles, et kell paneb ennast telefoni kella järgi ise õigeks. Kuna telefoni kell võetakse võrgust ja võrgu kell omakorda aatomikella pealt, siis kella täpsuses küsimust olla ei saa. Samas ei saa seda meelega 5 minutit ette keerata, nagu paljud teevad, et mitte kunagi hiljaks jääda.

Teine, mitte nii lahe feature on see, et hetkel on inimese päevane liikumise "norm" nö. sotsialistlik - kõigile ühepalju. See on 10'000 sammu ja äpis seda muuta ei saa. Ole sa rauk või tippsportlane, vahet pole. Loodan, et see saab järgmises versioonis parandatud ning oma eesmärki saab hakata ise seadistama.

Kas ma juba ütlesin, et kell on ilus? Aa, ok, siis sellega selge, sest kell on tõesti ilus:)

Kell oskab näidata sisuliselt 3 asja:

• Kellaaega, mis ei ole kuigi nutikas.
• Progressi, kaugel sa oma 10'000 sammu tegemisega päevas oled. Seda näitab väiksem sinine seier (heledal mudelil, saadaval on ka must). Päris nutikas, kuigi vajab veel täiendamist.
• Kellale 2x koputades näitab kell seadistatud äratuse aega. Lahe, kuidas seierid mööda kella ringi kimavad aga kas ka nutikas? Lisaks ka seda, et testimisel umbes 80% kordadest see koputamine ei tööta.

Mida ta veel teeb?

Sisuliselt on tegemist 24/7 kasutamiseks mõeldud aktiivsusmonitoriga. See jälgib Sinu liikumist, mõõdab samme ja läbitud vahemaad, märtsis on lubatud uuendust, mis mõõdab automaatselt ka vahemaad ujudes, ning basseinipikkuseid - enam ei pea ujudes meeles pidama, mitu otsa sa ujunud oled. Kõik see toimub automaatselt, ilma ühtegi nuppu vajutamata. Kui töötab, sest kõiki teisi bugisid arvestades ma selle peale enam mürki ei võtaks.

Kõik andmed salvestatakse iPhone äppi (arenduses on ka Androidi äpp), sealt saad jälgida oma progressi et teha siis vastavaid korrektuure oma elustiilis.

Lastehaigused

Usun, et need saavad järgmistes versioonides ravitud, aga hetkel on esimese kasutuspäeva järel sellised tähelepanekud:

• Päriselt ka magasin öösel oma voodis, kell aga arvab, et ma ei ole viimase 7 päeva jooksul sõba silmale saanud - ei ole ainult sünkimise probleem, ka peale andmete edukat sünkimist (peale pikka jukerdamist) ei ole unetsüklite kohta ikka mingit infot.
• Äratus on liiga staatiline - ma ei taha iga päev kell 7 tõusta. Vähemalt tööpäevade ja nädalavahetuse vahel võiks osata vahet teha.
• Äratust ei saa suspendida või vaigistada. Kell vibreerib käe peal mingi kindla aja ja that's it. Selle ajaga sa PEAD üles tõusma.
• Sünkimine on ka kahtlane, ilmselt tuleb siin lõivu maksta kella patarei pikale kestvusele, mistõttu andmeid süngitakse kellast iPhoni nii vähe ja nii harva kui võimalik. Seega ei ole äppi avades Sul seal mitte kunagi värskeid andmeid, vaid neid tuleb alles kellast üle meelitama hakata. Justnimelt "meelitama", sest sünkimine lihtsalt ei taha töötada.
• Aga kas ma ütlesin, et kell on ilus? :)

Withings kõrvuti Polar V800-ga

Tegemist on küll esmapilgul täiesti erinevate toodetega aga samas ka natuke sarnastega, sest mõlemad on mõeldud igapäevaseks 24/7 kasutamiseks ning oma üldise aktiivsuse ning une jälgimiseks. Seega paneme joonele.

Kuna nädalavahetusel oli tulemas Tartu Maraton, siis otsustasin kellad väikesele väljasõidule viia. Tulemused on siin. Päevane liikumisnorm on mõlemal seadmel 10'000 sammu. Polar luges kokku 1253% päevasest normist, Withings oli peale maratoni läbimist alles 96-97% juures, öeldes justkui, et oled natuke liigutanud küll, aga see ei ole ikka veel piisav:) Erinevus kahe seadme vahel seega väga suur.

Kilomeetreid on Withings Activité kokku lugenud täpselt 3x vähem, kui neid maratonil tegelikult oli, päevane kalorikulu erineb Polari mõõtmistest enam kui 2x. Jah, Withings ei ole suusatamise jaoks mõeldud aga igapäevase aktiivsusmonitorina eeldaks seadmelt siiski suuremat täpsust. Sest sama hakkab ju puudutama rattasõitu, rullitamist, lumelauda ja mida iganes muud aktiviteeti, mida ma harrastan - neid Withings liikumiseks ei pea või siis on mõõtmise täpsusklass selline, et nende andmetega pole midagi peale hakata.

Kas ma ostaks endale Activité?

Ausalt? Ei ostaks. Sest olgu kuidas selle funktsionaalsuse ja iluga on, siis üks asi on prantslastel küll täiesti puusse läinud. Ja see on toote hinnastamine. 399€ selle toote eest on palju mis palju, selle eest saab mõne kuu pärast Apple Watchi või iWatchi, kes kuidas seda nimetab, kuigi ametlik nimi on esimene. Ja selle raha eest tahaks enamat, kui lihtsalt ilus asi bugise tarkvaraga. Sest just viimane eristab kella nutikellast ja Withings vajab va nutikust kuhjaga juurde. 

Ilmselt on nad sellest ise ka aru saanud ja teinud valmis odavama Activité Pop. See peaks tulema 2x odavam kui Activité ja see võib juba poindiga produkt olla, kui funktsionaalsust ei kärbita.

Enne Tartu Maratoni

4796. Ilus number. Aga mitte TM'il stardiks. 16 stardigrupp. So. siis viimane. Saavad olema keerulised esimesed 10-15 km. Peale Harimäge saab sõitma hakata, enne seda tuleb lihtsalt keppe hoida.

Mis seis siis hetkel on? Nädala sees tegin ühe tunnise ringi Jüris. 16,5 km/h praktiliselt tühikäigul. Aga lipe oli hea. Alutagusel pingutades sain keskmiseks 13,2 km/h. Samas tundsin kolmapäeval jalgades väsimust ja rohkem nädala jooksul trenni ei teinud. Massöör andis konditsioonile hea hinnangu, kiropraktik sama moodi. Nii et toonus on hea.

16,5 ja 13,2 km/h. Esimesel juhul võtaks 63 km läbimine alla 4 tunni, teisel juhul reipalt alla 5-e. Arvestades seda, et minu isiklik on hetkel ca 6 tundi, siis selle üle sõitmine ei peaks raske olema, kui suusk on hea ja tervis korras.

Kas see aga rahuldab? Mis on minu eesmärk? Tegelikult hetkel hommikukohvi näpus diivanil istudes ja nii distantsilt asja peale vaadates - ega ei olegi sportlikku eesmärki. Mis vahe seal on, kas ma olen 3000 midagi või 4000 midagi? Ma ei ole tippsportlane, ma olen 42 aastane tavaline inimene ja peaks maratoni võtma kui pidu ja laulupidu, mitte kui võiduajamist.

Ja nii teengi. Naudin head rada, võibolla parimat, mida see aasta sõita saanud on. Vaatan inimestele otsa ja naeratan, vaatan ka ümbrust ja loodust. Ning muuseas sõidan selle 63 km. Sobib?

Mulle sobib. Aitab kõigest sellest stressist, mis igapäeva pisiasjadest niigi tuppa trügib. See sport pidi algselt siia majja tulles olema vaheldus ja maha laadimise koht, mitte täiendav stressiallikas sellest, et ma ei sõitnud alla 4 tunni või sellest, et 1 trenn jäi vahele. So what?

Ehk siis võtan viimast, tehke seda Teie ka!

Rajal näeme!


PS! Estoloppeti on poole peal, 3 etappi tehtud, 3 veel ees. Seis hetkel selline:

XVII Alutaguse "paaristõuke" Maraton

Alutaguse on Estoloppeti sarjas esimene klassikamaraton. Ja klassika peaks olema minu tugevam külg, kas pole? Või kas ikka on?

Kõigepealt tuleb öelda aitäh sellele kõrgemale jõule, kes neid lume ja ilmaolusid siin meie kandis sätib. Ikka nii, et nädala sees on külma ja päikselist ilma, ning nädalavahetusel on pluss-miinus-null, vesine ja tormine. Alutaguse ei olnud erand.

Ilmaolud stardis - temperatuur +2, päev enne sadas maha värske lumi, õnneks Alutaguse metsade vahel tuulevaikne ja vähemalt ei sadanud midagi taevast alla. Mina teatavasti määrimises kibe käpp ei ole ja olen selle keemia usaldanud spetsialistidele. Stardis käis aga hull sagimine, kes mis määret pani? Kas tahke, kliister või üldse ilma määrdeta?  Mulle suuski ulatades ütles Madis, et pidamist me täna ei pannud, piisab karestatud suusast. Karestatud? Kas määrimine on siis poole hinnaga, kui pool määret jääb panemata, oli minu esimene mõte:)

Suure umbusuga läksin ca tund enne starti rajale suuska proovima. Imelugu - töötabki. Pidamine täiesti korralik, lipe ma ütleks parem, kui eelmisel nädalal värske lume peal. Enesekindlus kasvas.

Stardikoridoris olin pea pool tundi enne pauku, nii et ruumi veel oli. Koridoris ringi vaadates oli kohe selge, et 100 suusatajat nendele 6 rajale mingi nipiga ei mahu. Minu ees lamas maas 5 paari suuski, 6x5=30 ja ma olin oma 300-400 koridori pigem 2/3 peal. Ütleme silma järgi 50 mahub, kuhu lähevad ülejäänud 50, ma ei tea. 10 minutit enne hakkas rahvas ennast radade vahele sättima ja nii pakiti stardiks sinna mitte 6 vaid 12 rada kõrvuti, kes pidid kõik esimeses kurvis ja tõusul ilma keppe lõhkumata kuidagi ära mahtuma. Kitsaks läheb.

Esimene tõus läks kenasti, esimesel laskumisel vaatan pulsokat - 160. Võistlustel käib see sisemine põlemine ikka mingi täiesti teise temperatuuriga. Võid minna küll Kõrvemaal korraliku profiiliga rajal üks sama maa maha kupatada, aga see ei ole see. Sellist eredat leeki sekundiga kohe kuidagi põlema ei saa.

Paaristõuked - jah palun

Mõned väiksemad nukid selja taga ootab Alutagusel ees paras paaristõuke maraton. Pikad sirged, profiili pole peaaegu ollagi. Peaks olema kiire ja mõnus minek, kui on piisavalt tehnikat ja lipet see kõik paaris läbi kupatada. Siinkirjutajal seda paraku ei ole. Jah võin sõita 5 km paaris, võin ka 10 sõita, aga 40 on hetkel minu jaoks palju.

Edasi hakkas minu jaoks lahti rulluma üks tehniline vaatemäng, kus ma olin ise vastu tahtmist peaosas. Selle pealkiri võiks olla, et "suusk ei taha toimida nii nagu esimestel kilomeetritel". Lühidalt kokku võttes oli libisemine klassika jälje sees ja pidamine selle kõrval. Päris keeruline valem. Jälg sõideti jäiseks renniks, mis libises muidugi hästi, kuid minu karestatud pidamine töötas ainult värske lume peal. Seda oli soone kõrval küll, kuid lipe ei olnud seal ligilähedaseltki võrreldav jälje sees olevaga. Niisiis tuli valida kas paaristõuge jälje sees (selgelt kõige kiirem variant finishisse ja supile), vahelduv jälje sees, kus tõuge kippus minema "tühja", sest pooled korrad suusk mingit tuge ei pakkunud, ning kolmas variant, proovida sõita vahelduvat jälje kõrval, kus pidamine oli ok, aga libisemine imes. Kuna lippe vahe oli meeletu, siis pigem lasin paaris nii kaua kui vähegi kannatas ja kui enam kiirust ei jagunud, siis tegin midagi vahelduva sarnast jälje sees. Kes on kehva pidamisega sõitnud, teavad, et see võtab käed korralikult läbi, sest enamus koormust läheb pidamise puudumisel kätele.

Kilomeetrid samas kulusid üllatavalt kiiresti. Kilomeetrimärgid on Estoloppetil rajal pööratud järjekorras, nii oled kogu aeg up to date palju veel supini maad on. Aga tõesti, eriti viimased 2-3 km läksid nii, et ei saanud arugi.

Kell löödi seekord lukku 3:01 peal. Seda on muidugi palju. Eriti kurb oli 100+ inimest endast mööda sõitmas näha. Seda igal rajalõigul - nii paaristõukega, allamäge kui ka vahelduvaga üles. Ilmselt ei olnud minu kõige teravam päev ka, ning eks vaikselt koguneb kontidesse ka eelmiste maratonide väsimus, aga nii hullu numbrit ma ei oodanud.

Teisalt olen rahul - oli mõnus päev väga kaunis looduses. Jah mul jäi aega ka ringi vaadata. Ning lugedes õhtul oma vana klassivenna postitust, kus ta oma 5,3 km suusaringi peale uhkust tundis, siis mõtlesin, et ole rahul sellega, mis sul on. Sest ausalt ei ole vahet, kas ma oleks olnud 399 või 499. Viimane nimelt ongi minu koht lõpuprotokollis.

Mis siis Tartule mõeldes siit kõrva taha panna? Kõigepealt võiks nädala sees rohkem puhata. See nädal proovisin veel tehnikat lihvida ja tegin mõned trennid. Ilmselt liiga rasked, tuleks võtta ekstra rahulikult. Teiseks õhtul enne maratoni oli laual küll väga hea Rucola pizza ja täiesti fantastiline Primitivo di Manduria, aga võibolla oleks pasta, juurviljad ja värske mahl parem valik olnud. Ja Primitivo viin määrdemehele kingituseks, noh nagu ohvrianniks, või nii, et mul oleks ikka megahea suusk võtta. Klassikas muidu tegusid ei tee.
Next stop - Tartu Maraton.

XVII Tamsalu-Neeruti Maraton

Nädal kahe maratoni vahel on olnud taas puhkuse rohke. Peale Viru Maratoni eelmisel laupäeval tegin pühapäeval kerge taastava jooksu, esmaspäeval tundsin väsimust ja pigem trenni ei läinud. Teisipäev-kolmapäev käisin Soomes ja need jäid intensiivse töögraafiku tõttu vahele. Tagasi tulin kerge kurguvaluga, mis piinas neljapäeval-reedel. Reedel tulin poolest päevast töölt koju ennast ravima, et pühapäevaks ikka starti saada.

Tee Tamsallu

Tee Tamsallu oli imeline - paksu lund sadas ja sõit 4-veolisega läbi poole Eesti hooldamata teede oli fantastiline. Vaata siit: http://youtu.be/uyBDPSpL-M4


Maha sadanud värske lumi ja 0 kraadine temperatuur ennustasid muidugi raskeid rajaolusid. Aga nendeni kohe jõuame. Enne sain kätte oma suusad A&T telgist - see on fantastiliselt organiseeritud teenus. Viid oma suusad nädala keskel Tallinna poodi, saad numbri ja maksad juba poes. Kohapeal ei ole muud, kui kepile kleebitud number välja käia ja saad oma hooldatud suusapaari kätte.

Koridoris olin seekord juba 15-20 min enne starti. Aega oli ja vaatasin hetke ringi. Täielik Fischeri paraad - ilmslt läbilõige RCS suuskade 30 aastasest ajaloost aga Fischeri ülekaal on mäekõrgune. Siis tuleb Salomon ja peale seda kõik muud tegijad - Madshus, Rossignol, Atomic, Peltonen, Karhu, Visu. Aga viimaseid on üksikuid.

Maraton

Peale starti oli strateegia seekord paigas - rahulik matk, ei pingute hinge kinni nii nagu eelmine nädal. Seda enam, et haigus oli küll taandunud aga organism vajas veel ilmselt puhkust. Hullud lasin mööda, püüdsin leida oma rütmi ja hea pundi, kus vaikselt tiksuda.


Aga juba esimesel väiksemal laskumisel oli selge, et see tiksumine saab raske olema.

Mina pidin allamäge keppidega tööd tegema samal ajal kui teised lihtsalt mööda libisesid. Nagu oleks keegi naela läbi suusa löönud. Nii läks umbes 15 km, siis lumi muutus ja libisemine läks raja teises pooles natuke paremaks. Korra käis läbi pea ka mõte, et kui näen poole distantsi tagasipöörde kohta, siis peaks võibolla vaikselt tagasi tulema. Alguses oli see tõesti nii-nii hull. Eriti allamäge, kui tunne on selline, et kohe tahaks käpa maha panna, kuna suusk sõna otses mõttes pidurdab edasi liikumist.


Igal juhul ei olnud mõtet astuda traktori jälje peale, kus oli värske lumi peal. See võttis tüünelt kinni. Raja keskel jäisem osa libises paremini aga paaristõuked olid ka no-go, sest rajapõhi oli pehme ja kepp kippus sügavale raja sisse minema. St. tõuge jäi pehmeks ja pigem tuli kepp maast kiirelt tagasi tõmmata, et seda mitte ära murda, kui et sellele tugevalt peale suruda. Seega läks siis töö suuresti jalgade jõul. Või siis oleks olnud vaja neid pilliroo rõngastega keppe - moodne tehnika vedas nendes oludes alt.

Lühikese maa tagasipöörde koht jäi nägemata ja avastasin ennast äkki Pariisi TP-s. Võtsin väikse söögi ja proovisin rohkem juua - nii 250-300 ml. igas TP-s. Sealt edasi selgus, et tuul on seni puhunud tagant ning olnud sestap märkamatu. Raja teises pooles olid tuuleiilid aga lagedamate kohtade peal päris tugevad ning enamasti otse vastu.

Kuna keskmine pulss jäi seekord mõistuse piiridesse (152 avg, 170 max), siis oli tunne kõigele vaatamata hea. Viimasel kilomeetril tegin väikese kiirenduse ja võtsin mõned peanahad tagasi. Koht lõpuprotokollis 389, aeg 3:08:25,3. Maa minu GPS kella järgi 43,22 km, ära kulutatud 3747 kcal. Keskmine kiirus 13,8 km/h.

Vigastused, iga Eesti sportlase middle-name

Suurim probleem och vigastus tänasest on aga väike sõrm. Jah parema käe väike sõrm, mis hakkas mingi hetk nii hullult valutama (ja teeb seda seni). Mingi põletik, ma ei saagi aru millest, on aga nii hullult sees, et sõrm tahab otsast ära kukkuda. Käsi on paistes ja valutab. Auto roolist ei olnud ka võimalik normaalselt koju sõites kinni hoida. Proovi kuidas tahad oma käe asendit muuta - miski ei aita.

Hapud viinamarjad

Kuigi kommentaator stardis kiitis rada ja ütles midagi sellist, et "rajal ühtegi musta kohta ei ole, lisaks on viimastel päevadel tulnud ohtralt lumelisa", siis tegelikkuses oli vahepeal ikka päris palju mättaid ja kände, musti kohti ja midaiganes, mis ei olnud lumi. Suusa alla ma ei vaadanud, aga tõenäoliselt on seal mõned tükid vähem kui stardis. Samas usun, et rajameister oli teinud kõik endast oleneva nendes oludes. Kohati raja kõrvale vaadates ei olnud metsa all grammigi lund. Nii et hea töö ja kui vaid see loodus natukenegi kaasa aitaks.

Jäin ka mõtlema, et see suusatamine on vist selliste vanade peerude ala (muidugi oleme ausad, et Maed ja Veerpalud on ka M40) aga koht oma vanuseklassis on mul 146. Täitsa hull, kui palju on heas vormis üle 40-seid mehi meil. Naised vihjeks, et uusi tutvusi ei peaks sobitama mitte ööklubis, vaid tasub mõnelt rahvamaratonilt läbi astuda;)

Nüüd läheb vabastiili suusk korra puhkama ja järgmised 3-4 nädalat oleme rohkem klassika peal. Alutaguse ja Tartu ootavad.

Update

Parem käsi esmaspäeva päeval. Apteeker soovitas Voltareni peale määrida ja paar-kolm päeva puhkust anda. Eks teeme siis nii. Eks see seletab ka minu väga haput olemist kuskil 38-39 km ja finishis tehtud piltidel.

XXXI Viru Maraton

"Punases panema" sai täna uue tähenduse. Nii punases ei ole vist enne pannudki. Aga alustame algusest.

Viimased 3 nädalat on olnud pehmelt öeldes veidi kiire. Kõigepealt puhkus Austrias ja nädal lumelauda koos perega. Muidu kena keskmäestiku laager, aga mitte eriti sportlik. Teate küll seda Austria after-skid. Nädala jooksul 1 särtsakam trenn, selleks sai tund aega paaristõugetega mööda (excuse me) sitta rada suusatada.

Tagasi Eestisse ja kohe Tartusse. Poe avamise nädala jooksul ütleme 2,5 trenni, kord suuska ja 2 jooksu, teine nendest ainult 2 miili sprint (vt. lähemalt siit: http://etv.err.ee/v/4660e021-1871-4bbf-890b-594ba5d76da1). Rohkem aega veetsin ööklubis kui sporti tehes:) Jooksma ei jõudnud, küll aga jõudsin sel nädalal ka korra Soomes käia.

Tartust tagasi, üks pressiüritus Tallinnas, päevake kontoris ja edasi Londonisse. Seal jälle veetsin oluliselt rohkem aega pubis, kui Hyde Parkis joostes. Viimane öö enne tagasi tulemist saime õhtule kella 1 ajal, lennukile pidime startima vara. Väga vara. Äratus kell 5.

Tagasi Tallinnas läksin enam-vähem otse lennujaamast firma jõulupeole. Seda siis eelmisel õhtul enne maratoni. Well planned, dude!

Seega nagu aru saate, siis ettevalmistus oli hea ja maksaenergia üleval. Jäi ainult üle tulemus ära realiseerida.

Start oli kell 11, mul kodust starti ca 1:30, nii et hiljemalt kell 9 pidi pedaali vajutama. Ööuni oli hea, kokku 9 tundi, nii et hommikul olin vähemalt korralikult välja puhanud.

Stardikoridori jõudsin pakihoiust tulles jooksuga täpselt 4 minutit enne punast raketti, mis tähistas võistluse algust. Seal ei olnud aega teha muud, kui suusad alla ja jäin ootama. Meeleolu hoidis üleval tavaline rahvaspordi ürituste stardikoridori jutt, kus kaks sõpra omavahel kiitlesid, kes vähem trenni on teinud. Teine nendest oli sel hooajal esimest korda suuskadel. Praktiliselt kohe käis ka pauk ja rohkem ei olnud õnneks aega seda loba kuulata.

Nagu ikka rahvasõitudel, siis esimesed kilomeetrid oli rohkem seismist, kui suusatamist. Liikumist raskendas asjaolu, et minu suusk lippas kogu ülejäänud pakist selgelt paremini - thanks A&T Sport. Väiksemad tõusud läksid rahulikult ainult paaristõugetega, kui ainult neid segajaid ei oleks olnud. Kohe esimesel kilomeetril katsusin põlvega ka rajapõhja ära - hea tugev, ilmselt peab ka teise ringi vastu. See mis juhtus oli klassika - suusad kõrvalsõitjaga risti ja laks põlv maha. Kaotus 2 sekundit:)

Aga neid segajaid seal rajal ikka oli. Ja esiotsa uisku sõita enamasti ei saanud. Nii tuli siis teha seda, mida ikka tehakse - paaristõugetega raja äärest "nendest" mööda. Jõudu oli, adrenaliini ka, suusk lippas - miks siis mitte laiata. Etteruttavalt olgu öeldud, et nii 30 km hiljem mõtlesin natuke teisi mõtteid. Ja ettevaade 2: ilmselt sinna rajaossa jäid need minutid, mis mind minu ootuste 2 tunni piirist lahutama jäid.

Edasi kulges sõit nii, et kui ruumi rohkem oli, siis astusin mööda ja tegin tempot. Kui kitsaks läks, siis pigem võtsin pakki tagasi ja proovisin natuke puhata. Tõusude lõpus vaatsin pulssi - ossa raks, 176, aga see ei tundunud 176. See oli nagu 150-160. Aga tuleb välja, et keskmine oli täna 165. Paljuvõitu. Esimese ringi lõpus fikseerisin vaheaja 1:04 kandis, seega oli 2 tundi lõpuaeg selgelt püüdmatu.

Siiski panin, nagu öeldud, praktiliselt kogu tee punases. Ei mäletagi sellise pulsiga võistlust aga alla anda ei olnud plaanis. Selles valguses oli enesetunne ikka üllatavalt hea nii sõidu ajal kui ka pärast seda. Võibolla viimaste nädalate puhkus oli isegi abiks. Oli seda ekstra energiat, mida mängu panna.

Igatahes sujus kõik okeilt kuni selle hetkeni, kus lipe hakkas vaikselt alt vedama. Kinni sõidetud lume peal enam sellist minekut ei olnud ja tuli otsida värsket kohta raja servast. Kunstlume peal tulid kuullaagrid alla tagasi, aga seda viimast väga palju rajal polnud.

Nii et 27 km märgist edasi tuli rohkem tööle hakata. Ja siis kikkisid sisse väsimus, ning lõputõusud. Kuna ma pole seda rada never enne sõitnud, siis ei osanud oodata, mis seal lõpus täpselt ootab. Muidugi vaatasin raja profiili, mis oli lõpu poole natuke sakilisem, kui esimesed kilomeetrid. Aga ütleme siis nii, et see natuke üllatas. Tõusud olid jäised, paksu kunstlume pudrused ja rasked.

Mina uisutasin nad üles viimase kui ühe, aga natuke kurb oli vaadata veel 2 km enne lõppu noormeest pead keppidele toetamas ja hinge tõmbamas. Aga see oli põhjusega, sest need olid rasked künkad. Eriti nendele, kes tuliselt alustasid ja kõikidest joogipunktidest lihtsalt läbi sõitsid, nagu näiteks mina. Rajal võtsin kahel korral kodust kaasa võetud õunamahla ja that's it. Ülejäänud aja proovisin toituda rasvaenergiast. Jah ma tean, et keskmise pulsiga 92% maksimumist keha seda enam ammutada ei oska. Ning lihaste ja maksa glükogeenivarud said seekord selgelt otsa.

Finishis löödi kell mulle lukku 2:14:25 peal. Ütleme nii, et eriti rohkem midagi välja ei oleks olnud panna. 5 km enne lõppu tundsin, et jalad on makaronid, ainult lähenev lõpp andis energiat juurde ning lisas motti ennast viimastest tõusudest uisutades üles pressida.

Hea uudis on aga see, et protokolli vaadates olen kohtades vaikselt kogu aeg ettepoole roninud. Kui see lohutab, et mina olin nõrk, aga teised olid veel nõrgemad:)

Koht on aga pettumus. Samas ei ole mingi saladus, et hea koha välja sõitmiseks peaks startima eestpoolt. Ei saa tulla ütleme 100 hulka, kui sa pead sellel kitsal rajal 500 inimesest mööduma. See on aastate pikkune protsess, töötada ennast vaikselt järgmisesse stardigruppi ja siis järgmisesse jne. See nõuab püsivust ja pidevat tööd. Loodame, et motti jätkub ja varsti saan startida kuskilt 200 piirimailt. Siis näitan, mis tulemuse ma tegelikult kätte võitlen.

Igal juhul enesetunne oli hea, võibolla viimased 5 km natuke raskem ja pärast finishit külm. Vahetasin riideid auto juures ja talvine tuul ei ole toplessi jaoks.

Järgmiseks nädalaks valmistun paremini. Söön õigeid asju, magan rohkem ja toitun vähem kiiretest vedelatest süsivesikutest. Nii et pühapäeval, Tamsalu-Neeruti maraton, 46 km vabastiilis.

Lõpetuseks tänusõnad rajameistrile: ümberkaudsete põldude lumeolusid vaadates oli maratonirajaga imet tehtud.

Kas keha saab dieediga petta?

Vaatsin eile seda Sandra Aamodti ettekannet TED'il ja mul meenus kohe oma kaalugraafik eelmisest aastast. Olgu mõlemad siin teile sissejuhatuseks vaadata. Jätan kaalugraafikul numbrid ära - delikaatsed isikuandmed ikkagi ja need ei ole tegelikult teemakäsitluses üldse olulised.

Mis kehakaalu reguleerib?

Oluline on aga see, et Sandral võib õigus olla. Kes ei viitsi seda 12 minutit oma elust videole kulutada, siis põhipoint on selles, et inimesel on hüpotalamuses justkui "termomeeter", mis tema kehakaalu reguleerib. Samasugune, nagu Sul kodus seina peal on.

Mõte on siis selles, et läbi ainevahetuse kiiruse ja isude reguleerib see kogu aeg vaikselt taustal Sinu kehakaalu. Sa võid dieediga selle alla tuua, aga termostaat jääb Sinu normaalkaalu juurde. Ja süsteem korrigeerib ennast vaikselt ikka nii, et oled mingi aja pärast alguses tagasi. Sinu ainevahetus aeglustub, hakkad samast toidukogusest enam rasva talletama ja nii ta (jälle) läheb.

Sandra võrdleb seda jälle termostaadiga mis su toas temperatuuri reguleerib - sa võid küll talvel temperatuuri reguleerimiseks akna lahti teha, aga küttesüsteem tõlgendab seda signaali valesti ja hakkab hoopis rohkem kütma, selleks et endine olukord taastada.

Rasva talletamine on tegelikult väga kasulik keha featuur. Ajalooliselt on inimene valdava enamuse oma arengu ajal olnud kogu aeg paljajalu ja näljas. Siis kui midagi hamba alla sai, siis tuli seda maksimaalselt ära kasutada. Nii oskabki keha peale õnnestunud jahti kõik üleliigsed kalorid hoiule panna, sest mine tea millal jälle saab.

Viimased aastakümned on seda olukorda aga drastiliselt muutnud. Kalorihunnik, mida me saame endale oma sissetulekute juures iga päev lauale laadida on enneolematu. Seega lõppeb iga jaht õnnelikult ja seda näljaperioodi enam ei ole. Keha aga ei muutu nii kiiresti.

Halb uudis on see, et seda termostaati saab hetke uuringute järgi seada ainult kõrgematele kaaludele, mitte allapoole tuunida. St. kui lühiajaliselt kaalu juurde võtad ja siis oma harjumusi kiirelt korrigeerid, siis tuled jälle normi tagasi. Kui Sa aga pikemaks ajaks üle oma normaalse piiri lähed, siis termostaat kohaneb ja Sinu suuremast kaalust saab Sinu keha uus normaalsus. Kuid allapoole kohanemist ei toimu. See on infoks kõigile neile, kes püüavad 40-ndates saada tagasi sellesse kaalu, kus nad olid 20-selt.

Kindlasti mõjutavad kaalu veel paljud tegurid, nagu lihasmass ja selle muutumine ajas, keha veesisaldus (see palju sa viimasel ajal vett oled joonud), kas sa kaalud alati ühel kellaajal, võibolla riided, mis sul seljas on.

Mis siis ette võtta?

Sandra lahendus, millega ma nõustun, on see, et tuleb süüa kõike mille järele on isu ja täpselt niikaua, kuni kõht täis saab ja siis tuleb järgi jätta. Lihtne? Mitte alati. Just selle pärast ei sunnita meie kodus lapsi taldrikut alati ilusti tühjaks sööma, et mitte programmeerida neid samale kursile, kus me ise tuleme. Sööd rahulikult niikaua, kuni tunned, et kõht on täis ja kõik. Ma ülelombi portsudest parem üldse ei räägi aga enamus söögikohtade portsjonid on  üleliia suured ka Eestis. Seepärast jagame me enamasti portse nii laste vahel kui ka Margoga. Üleliigse toidu koht on komposter, mitte sinu kõht (ja hiljem puusad).


Lõpetuseks vaata ära Kristjan Pordi 1 minuti loeng http://novaator.err.ee/v/uhe_minuti_loeng/304b33d4-6bb0-40f5-b153-c3ba8a1aef57 ja võta oma 5 grammi päevas kontrolli alla, sõlmi endaga rahu ja tunne ennast hästi selles kaalus, kus sa parasjagu oled. Ennast võid sa oma uue dieediga mõnda aega petta, aga oma keha Sa petta ei saa.

2014 liikumisaasta raport

2014 oli liikumisaasta. Aeg sellele joon alla tõmmata.

Kokku 368 tundi, täpselt 350 trenni, 3904 läbitud kilomeetrit ja 275'000 põletatud kalorit. Hmm, seda on rohkem kui tund päevas iga jumala päev.

Seda aastat jäävad meenutama uued isiklikud rekordid pea kõikidel jooksudistantsidel:

Uue harrastusena kolis sisse rullsuusatamine - väga mõnus vaheldus jooksule.

2015 aastaks ma suuremat mahtu küll ei plaani. Küll aga tasub mõelda sellele, millele need tunnid kulutada. Et see investeering ennast ikka ära tasuks.

Plaanid uueks aastaks piirduvad esialgu Estoloppeti maratonide pikkade distantsidega. Õue vaadates ei ole ma päris kindel, kas mõni nendest ka toimub või oli see nädal suusatamist kogu talv. Elame näeme.

Aastat alustame kohe keskmäestiku laagris Zell am Sees. Hea algus uuele spordiaastale.

Liikuja nr.119