Tunnen ennast täna, peale nädalavahetusel tehtud 2 vabatehnika trenni, nagu ma oleks just käima õppinud. Kuidas muud moodi sa seda suuskadel metsa all koperdamist ikka nimetad?
Ok, natuke halastan endale, sest rada oli ka sisuliselt olematu. See mõni sentimeeter lund nende juurikate otsas oli kaugel ideaalsest, aga samas, raske õppustel, kerge lahingus. Et siis oleks kerge, kui see aeg tuleb, maütlen;)
Aruküla terviseraja aluspõhi on natuke laines ja kui lund on ainult määrde jagu, siis sõidad paarimeetriste suuskadega pisut lühema sammuga lainete peal. See tähendab seda, et alati, kui tasakaalu ette saad, siis feilib laineharjal tõuge, tõmbab mõni käbi suusa all pidurit, või juhtub midagi kolmandat, mis sinu tasakaalu ninali käimise vältimiseks hetkega taha kallutab. Ja jälle avastad ennast juhitamatult kandade peal ning püüad uue tõuke tegemiseks kuidagi mingit balanssi leida.
Rajal on ainult mõned helgemad hetked, kus lund on piisavalt ja põhi sile. Neid mõlemat tõuget, mis selle koha peal teha saab, naudid täiega. Ülejäänud 1,9 km on ikka paras kannatamine. Aga löö või maha, mul on sellest mingi sõltuvus, sest pärast on nii sigahea tunne, et seda on raske sõnadesse panna. Jah, osoon teeb ka oma töö, aga seda @162 bpm sisse ahmides hakkab ta kuidagi paremini pähe.
Nüüd ootan ETV juhtkonnalt kiiret ja konkreetset tegutsemist oma ilmateadustajate osakonna juhtimisel. Seda +7 juttu järgmiseks nädalaks, oleme ausad, ei taha keegi kuulda.
